Best of 2011. Underground Black metal, osa II

Tuli veidi laiskus peale ja ei jõudnudki vana aasta sees seda ära teha, aga nüüd siis nagu lubatud kogu ülejäänud 2011 aasta mainimist väärt ugbm:

*Hiljuti avastasin Oregonis tegutseva leibeli Glossolalia Records, mis avaldab päris palju black noise-i ja muud ligilähedast. Mulle enim meeltmööda artistid on Alkmorhilyion, Dna Evol, Darkosis ja Revenants in Poveglia. 2011 ilmusid neil järgmised reliisid:

Alkmorhilyion "Droves"

Revenants in Poveglia "Lazaretto"

Darkosis "Darkosis"

*Teine oluline eksperimentaalse bm-i laibel on Dipsomaniac Records. Ma ei teagi kas nad midagi käegakatsutavat ka välja annavad, sest nad tegutsevad Bandcampis ja kõik albumid on kenasti tasuta allalaetavad. Peamised bändid on seal Tjolgtjar ja Enbilulugugal ja mulle tundub, et ülejäänud on enamus nende kahe kõrvalprojektid. Parimad Dipsomaniaci reliisid sel aastal olid:

Kadak "KAV MTL"

Pyfyxfyru "Pillars Made From the Voice of The Devil"

The Phibbes Experiment "Diary of a Reverse Werewolf"

ja muidugi kogumik "Hail the Black Noise!!!", kus musta müra pakuvad kuusteist erinevat bändi!

*Blackest Woods "All My Children" - Norrast, mis hetkeseisuga kõige mõttetum riik black metali osas, leidsin ainult ühe vaevu veerandtunnise EP. Tundub, et mingi ebamäärase huumoriga tehtud okultistlikult kumisev blackened crust. Kui mitte muud, siis vähemalt selle regiooni kohta päris ootamatu ja värske.

*Blaspherit "Fallen Oath of Black Doom" - esimese hooga ei tabanud nalja ära, aga kui mõtlesin veidi, et mida ta nii selgelt meenutab siis muidugi: Blasphemy "Fallen Angel of Doom" ja Beherit "Oath of Black Blood". Kaks omavahel üsna sarnast (ka kujunduse poolest) ja väga-väga tähtsat 100% kvlt BM albumit. Kellele need ei meeldi on värdjas. Tribüütprojekt siis ühesõnaga. Tore inside joke.

*Botanist "I: The Suicide Tree / II: A Rose From the Dead" - nii ja naa. Ühest küljest tervitatav, et on bänd kes teeb bm-i ainult trummide ja dulcimeriga (pill mille plekine kõla meenutab klavessiini või neid vanu salooni klavereid). Teisalt on duubelalbumil vaid hunnik umbes minutiseid looalgeid mis ei arene õieti kuskile. Ja mulle üldse ei meeldi vokaal - see kõlab täpselt nagu Immortal "Battles in the North" perioodil. Öäk! Aga noh, parem puudujääkidega eksperimentalism kui korralik ja lihvitud traditsiooniline pask. Ma loodan, et järgmine album tuleb parem.

*Breath of Chaos "Summoning the Black" - Kanadast pärit trio, kel ilmus küll vaid best of kogumik, aga see on hea ja ma ei teadnud neid ka varem nii, et... Igaljuhul musa on väga ambient - tontlikud sahinad, pehmed lo-fi müralained ning aega ajalt kaugusest kostvaid oigeid ja kriiskeid ikka vahele. Pingestatud ja tõmbab alateadvusest osavalt hämaraid kujutluspilte esile.

*Canine Court One "The Triumph Of The Laser Eyed Caesar" - millegipärast siiamaani ajab see plaadi nimi mind närvi. Mis kuradi lasersilmad? Hea et siis vähemalt Caesar mitte Chuck Norris. A no muusika on huvitav. Segu asjadest mida eksperimentaalse mürametali bändid varemgi proovinud on, mõnel õnnestub paremini, mõnel halvemini ja sel bändil on päris põnevalt välja kukkunud.

*City Bones "Dead Close" - ainult nelja lühikese looga EP, aga see eest väga hea. Bläki mõjudega ja väga lo-fi noiserock põhimõtteliselt. Kõlab umbes nagu Ildjarni töötleks The Cows'i lugusid.

*Erragal "The Forgotten Land" - alles mõned aastad tagasi tehti kõmuline dokumentaal "Heavy Metal in Baghdad", kus mingi üpris hädine ja ainus Iraagi thrashi bänd üritas reaalselt eluga riskides oma asja ajada. Prooviruum jäi neil pommirahe alla ja puha. ma ei tea mis siis vahepeal juhtus, aga nüüd tehakse Iraagis, Iraanis ja kõigis neis terrori ja repressiooni pesades täiesti muretult black metalit. Osad neist veel ajavad otseselt anti-islami rida ka. Erragal, kes pärit samuti Baghdadist, on nii palju tervet mõistust säilitanud, et ta siiski vaid tavalise depression / misanthropy sõnumiga, aga muusika poolel on omanäolisust küll. Väga sünteetilised saundid ja minimalistlikud lahendused tal.

*Halalnihil "Empathy Devourer" - väga radikaalne black noise/industrial. Neil ilmus terve ports EP-sid, mis kõlasid väga ühtemoodi ja ma üsna suvaliselt lihtsalt valisin ühe neist välja. Üks teine album neil tasuta Bandcampis.

*Heirdrain "Lonely soul" - Kanada ühemehebänd, mis teeb väga aeglast funeral doom/dark ambient/noise laadis bm-i. Kõik lood on tal väga pikad, vähemalt veerandtunnised. Ilmus see aasta lugematu hulk plaate, lisaks kolmele albumile ja neljale splitile avaldas veel kogumikena arhiivimaterjali ja neid on üle kahekümne plaadi! Peamiselt cdr-id ja väga väikestes 5-20 tiraazhides.

*Heretical Warlust "The Call of Anti-Semitic Troops" - Hispaaniast pärit natsibänd, mudase lo-fi saundiga war metali ja grindcore segu naljaka kraaksuva vokaaliga. Igaljuhul järjekordne näide, et kui vastuolulised ideed suunata muusikasse on tulemused lahedalt imelikud.

*Höllenpoetik "Höllenpoetik" - Saksa bänd ja see on tegelikult kogumik nende kahe seni ilmunud demoga. Meenutab mulle väga venelaste Blackdeath'i, ainult et parem, sest kidrakäikude kui vokaali poolest ebatavalisem.

*Korperswache "Evil Walks" - veidi segased lood on selle albumiga. Osade andmebaaside järgi on samade lugudega plaat ilmunud ka eelmisel aastal, aga nime "Evil Crawls" all. Kõige huvitavamad siin plaadil on mu arust trummid - kõlavad üsna teistmoodi kui metalis tavaliselt. Midagi nagu meenutab Earthi. Motoorselt korduvad mustrid, drone jne. Tasuta Bandcampis.

*Mara "The Underground" - ja drone'ist rääkides, siis see Mara plaat ongi täiesti konkreetselt black drone. Arvestades, et bm on niivõrd korduvmustritel põhinev muusika, siis ma imestan, et see suund nii vähe levinud on. Ma loodan, et 2012 tuleb rohkem black drone-i albumeid.

*Misere Nobis "Macbeth, or the Wilted Flower of Scotland" - 2010 alustanud Kanada bänd ja Metal Archives ütleb, et on jõudnud juba laiali minna. Nojah, igaljuhul see album on huvitav eelkõige oma kontseptsiooni ja ülesehituse poolest - ilma liialdamata võiks seda nimetada bm kuuldemänguks. Enamus ajast kuuleb siin ilmeka häälega Shakespeare'i etlemist ja muusika (lo-fi produktsiooniga black doom) on pigem nagu ühenduslüliks tekstilõikude vahel.

*Nekrasov "The Ever-Present" - see juba mõnda aega ja aktiivselt tegutsev Austraalia artist on mind siiani ükskõikseks jätnud, kuid antud plaat on üks selle aasta parimaid üllatusi ja võibolla võimsaim "black" noise-i teos üldse. Jutumärkides seetõttu, et ta on tegelikult ikkagi täiesti otsene harsh noise, aga kogu selle hiiglasliku üle kahe tunni kestva staatilise müra all justkui tuksub ühtlane bm biit. Võimatu on aru saada kas seal tõesti on midagi, või on see vaid mingite teatud sagedustega tekitatud illusioon.

*Noshahr "Suns and Voids" - üks mu suurimaid lemmikuid see aasta. Paljud julgemad eksperimentaalse bm-i bändid on viimasel ajal jõudnud kahjuks sinnamaale, et nad lähevad erinevate muusikastiilide ja tehnikate katsetamisega nii kaugele, et side bm-iga muutub peaaegu olematuks. See on alati pettumus mulle. Rootsist pärit Noshahr tõlgendab ka asja väga vabalt, juba väga lähedal on nad sellele piirile, aga õnneks siiski säilib mingi tajutav side. Tasuta Bandcampis.

*Ourobiguous "Decipher Divinity" - vähemalt neli kauamängivat ilmus neil tänavu. Kahte kuulasin ja olid väga sarnased, nii et minu väljavalitu ei tähenda, et see oleks tingimata parim album. ourobiguous on üks naljakas ja intrigeeriv bänd. Mingis mõttes tundub nende musa väga halb. Esiteks saundi poolest, mis on hästi puine ja steriilne - kõige jubedamad sündid ja kidraefektid mida ükski hea maitsega inimene ei kasutaks. Lood on neil pikad ja vist vabalt improviseeritud, aga kokkumängu ja rütmitunnetuse poolest nii juhuslikud kui üldse võimalik. Umbes nii, et kitarrist mängib vaikset akustilist interlüüdi, aga trummaril on parasjagu tuju täiest jõust kardaaniga müdistada. See on nii veider ja vale, et sobib ühte ritta Hekaloth Recordsi bändidega. Aga samas mul on siiski tunne, et kõik on taotluslik. Mu arust see on väga põnev, kui on muusika millest ei saa aru kas on meelega või kogemata imelik. Neil muidu verivärske album (31.12.2011) tasuta saadaval Bandcampis.

*Parämnesia "Illumination" - kahemehebänd, üks on Prantsusmaalt ja teine Shveitsist. Ei midagi peadpööritavalt enneolematut, a ega ta nüüd päris tavaline ka pole. On neid tuttavaid vanakooli Hellhammer/Celtic Frost mõjusid, aga kõik läbi tohutu kosmosereverbi nagu seda tänapäeval paljud ambient/blackgaze bändid kasutavad. Üsna ebatavaline kombinatsioon. Muusika ise pole ka halb.

*Rancid Entity "Demo" - need lood oleksid nagu midi versioonid Beheritist ja siis hiljem on distortionit lisatud, et ikka piisavalt raw oleks. Bänd on Inglismaalt ja paarist youtube'i live videost on näha, et keskmine vanus neil u 13.

*Svetovid "Valhallan Dreams" - jälle üks Kanada bänd, seal tehakse ikka nii palju bm-i viimasel ajal. Meenutab paljuski Black Twilight Circle-i asju. Sügavale kassetisahina sisse mähitud ja kiire blastbeatiga skandinaavia bm-ist mõjutatud asi. Mõnus hõljuv atmosfäär.

*The Haunting Presence "The Haunting Presence" - ei midagi eksperimentaalset siin, puhas traditsioonide jätkamine. Aga mulle meeldib kui aeg ajalt tekib jälle mõni bänd, kes on ära tabanud selle õige war metali. Sogane ja kumisev saund, lohakalt tampivad trummid, vokaal läbi tugeva delay - lihtne, aga millegipärast pole neid bände eriti palju kes seda usutavalt teeksid.

*Trou Noir "Echoes in Black Hole" - Prantsuse ja Vene ühisprojekt. Kosmoseteema on suur fetish bm-is viimasel ajal, nii ka siin. Hea näide sellest kuidas raw bm-i puhul peetakse lugu teatud vormipuhtusest. See on nagu mingi metoodiline askees või dekonstrueerimine. Osad stereotüübid säilivad nagu see oleks iseenesestmõistetav, aga teised jälle kaovad ja nii võib kõlapilt ootamatult veidraks muutuda.

*Whispersorrow "Κατάρα" - Kreekas on väga tugevad bm-i traditsioonid, juba 80ndate lõpust peale. Ma ei tea miks, aga eriti palju tehakse seal natsibläkki. Mõneti paradoksina on see üliinimeste muusika enamasti äärmuseni primitiivne ja vahest ka kõiki bm-i reegleid eirav. Aga noh, ju nad vist ei hooli lihtsalt. Ja see on hea.

Best of 2011. Underground Black Metal, osa I

2010 oli juba väga hea aasta. Tänavune oli veelgi parem. Peamiselt seetõttu, et peaaegu kõik veidruste ja uuendustega silmapaistvad bändid kes möödunud kümnendi keskpaigast põrandaaluse black metali olemust ümberkujundama hakkasid andsid 2011 välja uue hea albumi. Mõned lausa mitu. Ja õige mitme puhul oli see ehk parim seni ilmunutest. Järgnevalt siis loetelu:

*Hollandi päritolu tegelane Mories, tuttav projektidest Gnaw Their Tongues, De Magia veterum ja Aderlating, oli 2011 äärmiselt produktiivne. Kõigil mainitud bändidel ilmusid vaimustavalt head albumid, lisaks veel kaks täiesti uut projekti Seirom ja Cloak of Altering - mõlemilt samuti plaat väljas. Kuna see kõik ainult ühe inimese looming, siis paratamatult neil omavahel palju sarnast, kuid igal asjal on siiski mingi oma joon. Ja mis põhiline - see kõik on väga põnev kuulata. Detailirikas, ettearvamatu ja fantastiliselt psühhedeelne. Sedasorti muusika, et paned mängima ja järgmisel hetkel plõks! - vaatad lennukiakast läbi tuhapilvede all paistvat Boschi "Maiste lõbude aeda".

Need albumid on:

Aderlating "Spear of Gold and Seraphim Bone"

Cloak of Altering "The Night Comes Illuminated With Death"

De Magia Veterum "The Divine Antithesis"

Gnaw Their Tongues "Per Flagellum Sanguemque, Tenebras Veneramus"

Seirom "Seiromistkrieg"

*Teatavasti black metal on globaalne nähtus ja aeg ajalt kerkivad esile mõned piirkonnad kes paistavad silma erilise produktiivsuse ja leidlikkusega. Oleneb muidugi suuresti ka isiklikest eelistustest - mis kellegi jaoks just parasjagu huvitav tundub. Sel aastal avastasin enda jaoks Venemaa ja ümberkaudsete slaavi riikide bm-i. Teinud nad seda muidugi aegade algusest, aga millegipärast alles nüüd tabasin, et seal on oma järjepidevus ja isikupära.

Käesoleva aasta põnevad slaavi bm-i reliisid:

Akromusto "Sina meri"

Athymhormie "Unending War"

Inmortus "Voices from Pentagram"

Unurakum "Black Winter Storm"

*Nüüd siis põhilise juurde, ehk kõik juba aastaid tegutsenud ja mu isiklikus eksperimentaalse bm-i tähelepanukeskmes olnud bändid oma uute albumitega. Võtan lihtsalt tähestiku järjekorras.

*Aluk Todolo "Live at the Music Hall of Williamsburg the first of October MMIX" - võibolla seetõttu, et Von Krahlis nähtu põhjal osutus Aluk Todolo tõesti suurepäraseks livebändiks ja see kassett annab seda väga hästi edasi. Kusjuures üldjuhul mind livealbumid ei huvita üldse.

*Book of Sand "The Bees & The Butterflies" - BoS, üks eelmise aasta parimaid üllatajaid, andis kõigepealt välja ühe EP ja siis kauamängiva. Tegemist on järjest areneva ühemehebändiga ja ausalt öelda mulle ei istu see suund kuhu ta liigub. Massiivse kõlaga minimalistliku ja atmosfäärilise raw bm-i juurest on ta nüüd jõudnud uniselt laialivalguva avangard/postblackini.

Aga aasta alguses ilmunud EP on jällegi hea ja huvitav. Nii muusika kui kontseptsiooni poolest. Kuus interpretatsiooni lääne- ja idaeuroopa traditsioonilisest folkmuusikast. Ei mingi pagana või viikingi teema, lihtsalt ilusad kurvameelsed meloodiad ja väga hästi arranzheeritud. Tshellot kasutab palju.

*Choronzon "Fiat Nox" - juba üheksakümnendate algusest tegutsev USA industrialbläki bänd, üks selle suuna alustajaid vist õigupoolest, aga räägitakse temast siiani väga vähe. Meeldiv näha, et see pole takistuseks üha edasi jätkamaks ja endistviisi on asi julgelt eksperimentaalne.

*Circle of Ouroborus "Armon keitaalla" - CoO tuli ka sel aastal mitu reliisi, siiski "ainult" kaks täispikka albumit ja üks split, mis on suht vähe arvestades nende eelmise aasta toodangut (9!). Võibolla ma olen neid rohkem kui vaja kuulanud, a natuke liiga ühes jorus konveierivärk tundub see juba. Neist kahest albumist esimene, "Eleven fingers", oli lihtsalt suvaline uina-muina kui paar lugu välja arvata, aga teine oli OK. Kuigi jah, kidrakäigud, vokaal, lo-fi saund - kõik juba ammu tuttav ellmistest aastatest.

*Cloak of Displacement "Ritual" - üks USA friik kellega ma vahepeal olen isiklikult tuttavaks saanud ja koostööd teinud, andis välja albumi, mis oli veelgi dementsem kui eelmise aasta kraam. Annab otsida teist nii primitiivselt ja kohmakalt teostatud, kuid ühtlasi väga kindlakäeliselt fookuses püsivat minimalistlikku muusikat. Ja samalt inimeselt ilmus teinegi huvitav plaat - projekt T.Bjorklund Quartet-i "Janus". Mitte küll black ega metal, aga sarnase no-fi kõlaga väga intensiivne vabaimpro/müramuusika.

*Cold Empty Universe "Lacrima aeternum" - Poolast pärit psühhedeelne ambient/space bm ja tänavune plaat on siiani nende kõige põnevam. Hea üllatus, sest eelmine 2009 plaat polnud eriti paljulubav. Uus seevastu kulgeb mõnusalt vabakäigul läbi juba varem tuttava kosmilise helimaastiku, aga jõuab välja mitmesse uude ja huvitavasse kohta. "Where no black metal has gone before" niiöelda.

*Volahn / Tukaaria "Volahn / Tukaaria" - viimastel aastatel on palju juttu olnud Black Twilight Circle-ist. Nii nimetab end grupp bm bände Lõuna Californiast. Kõla poolest on nad kõik väga old school ja lo-fi ning kogu asi meenutab veidi üheksakümnendail tegutsenud prantsuse skenet Les Legions Noire. Raju eksperimenteerimine pole otseselt teema, pigem tegelevad nad vana vaimu taaselustamisega tuues sisse uut energiat. Neid bände on tänaseks tosinkond ja mõni ülegi. Mu lemmikreliis oli see split album. Eriti just Tukaaria pool.

*Funereal Moon "Evil Night of Heresy" - Mehhiko bänd kes oma imelikku rida ajanud juba aastast 1994, üllatas seekord uue kõlaga. Varem tegid nad ikka ambient black metalit, aga värske album on nagu tribüüt 80ndate Lõuna Ameerika extreme metalile. Eeskujudeks ilmselt need kõige õudsamad death/thrash/black bändid - Blasfemia, Exterminator jne.

*Gallhammer "The End" - tuntud Jaapani tüdrukutebänd andis välja väga okei plaadi. Põhimõtteliselt juba varemalt tuttav blacki, doomi ja crusti segu, aga nagu paljude teistegi puhul siin listis, veelgi veenvam kui eelnevail aastail. Enam ei tule küll pähegi, et nad mingi novelty võiks olla.

*Jute Gyte "Impermanence" - USAs tegutseval JG-l ilmus 5 albumit, ma vist ainult kaks sain kätte, igaljuhul see mis mulle meeldis oli "Impermanence". Pikad kümneminutised lood selgi korral, a mitte mingi müra-abmient, vaid tihedalt läbikomponeeritud ja igasuguseid wtf-momente täis küttelood.

*Liturgy "Aesthetica" - oh, ma kirjutasin isegi Ekspressi pika kiidulaulu sellest. Album pole küll 100% kuld, aga no ikkagi - hea näide juhtumist, kus ootad ühelt väga huvitavalt bändilt midagi uut ja huvitavat ning saadki, aga kordi rohkem kui oleks julgenud loota.

*Lonesummer "There are Few Tomorrows for Feeding Our Worries" samuti see aasta uus plaat ja kuigi neis on üha rohkem mingit väga kahtlast emo-romantikat, siis vähemalt pooled lood olid täiesti nauditavad black noise-i atakid.

*Mamaleek "Kurdaitcha" - see imelik bänd, mis kõlab umbes nii nagu seda teeks mõni hip-hopi producer. Noh, intrigeeriv igal juhul. Ma siiani põhimõtteliselt pidasin lugu nende katsetamisjulgusest, aga muusika ise jättis veidi soovida. Selle aasta plaadil aga tundub, et asi on paika saadud ja kõlab nagu vaja.

*Negative Plane "Stained Glass Revelations" - ilmus juba jaanuaris. Nad on üks neist bändidest, kel tuleb eriti hästi välja retro imiteerimine. Ja spetsialiteediks on neil mingi müstiline okultistlik kõla. Vanad gooti õudukad igasuguste ohverdamisrituaalidega tulevad kuulates silme ette. Tegelikult päris palju viiteid 70ndate psühhedeelsele proto-metalile ja muule sarnasele siin. *Nuit Noire "The Gigantic Hideout" - vahepeal tundus, et see bänd on kuskile ära kadunud, a ei ole üldse, hoopis tegid käesoleva aasta ühe sümpaatseima bm-plaadi. Umbes sellise, mis sobiks soundtrackiks mõnele laste seiklusfilmile. Näiteks "Keskpäev".

*Oranssi Pazuzu "Kosmonument" - samas vaimus spacerock/bm nagu paari aasta tagune debüütki. Veelgi kosmilisem ja eepilisem võibolla. Ootuspärane, aga kui ühel hetkel on välja ilmunud niivõrd teistmoodi black metali tõlgendaja siis polegi muud vaja kui et ta lihtsalt ajaks seda oma rida edasi.

*Pyha "맞불놀이" - veel paar aastat tagasi oli see Lõuna Korea ühemehebänd üleüldine pilkeobjekt. Legend rääkis, et mingi 14-aastane poiss teeb seda salaja magamistoas. No ja eks ta kõlas üsna abitult ka. Aga antud plaat on minu arust üks stiilipuhtamaid depressive bm-i plaate sel aastal. Ilusad ja isegi veidi liiga dramaatilised meloodiad, a samas produktsioon on toores ja ragisev, nii et kõik siiski okei. Need kurvad pop-ballaade meenutavad viisikesed ongi tegelikult üks aasia black metali põhitunnuseid olen tähele pannud.

*Raspberry Bulbs "RB Tries Again" - ma muidu eriti ei sattu vaimustusse black punkist, sest HC punk iseenesest pole nagu muusika milles pidevalt palju uut ja üllatavat toimuks, aga Raspberry Bulbs tundub selle EP põhjal siuke tore meeleolukas tantsumusa, mingi mõttetu saatanakummardamise ja muu kohustusliku jamaga nad ka vist ei jända, nii et miks mitte. RB-l ilmus enamvähem täispikk album ka, väga sarnane tegelikult, aga mulle meeldis EP millegi pärast rohkem. Võibolla seepärast et lühem.

*Ride for Revenge "Under the Eye" - üks mu suurimaid lemmikuid juba pikemat aega ja terve aasta sai seda plaati nüüd oodatud - ilmus ju alles detsembris. Ikka on räägitud, et Ride for Revenge on black death, vahest nimetatud kohe lausa otse old school dm-iks ja ma pole pihta saanud, et mis mõttes siis nii väga nüüd? Bläkki võib ju ka madalate basside ja ilma kileda kriiskamiseta teha. Aga uuel plaadil on tõesti juba päris selgelt tunda seda death metali mõju (Vahepeal sain lõpuks kätte ka nende esimese demo aastast 2004 ja no see ongi enam vähem primitiivne death metal). Muidu oma tuttavas kvaliteedis nagu varemgi. Pole õnneks siiani korralikult pillimängu selgeks õppinud. Varasemast rohkem kidrasoolosid oli seekord vist.

*Satanic Corpse "Ashen Light of Darkness" - see ühenaisebänd oli ja on tegelikult siiani naljanumber (ma parem üldse ei räägigi miks), aga kui enne iseloomustasid tema muusikat juustused orkestrisündid ja steriilne programmeeritud blastbeat, siis nüüd on Satanic Corpse aru saanud, et toores saund ja kaootiline lahmimine on palju coolim. Imelik ja parajalt naljakas on see siiani, a no piinlikust enam küll ei tekita.

*Servile Sect "Trvth" - kolm albumit ilmus sel bändil tänavu minu teada. Tundub, et nad on vahepeal päris palju tuntumaks saanud. Arusaadav ka, sest plaadifirmaks neil Thurston Moore'i "Ecstatic Peace!". Ja seekord tundus materjal huvitavam kui mõnel eelmisel korral. Instrumentaalne hip-hop ja muud sarnased chillid biidid vist mõjutavad uuenduslikku bm-i viimasel ajal omajagu.

*Zarach'Baal'Tharagh "Mind Control New Era" ja "Without Voice" - ZBT on legendaarne armastatud/vihatud (rohkem vist ikka vihatud) prantsuse outsider bm-i artist, kes on eelkõige tuntud oma vaat et patoloogilise produktiivsuse poolest. Tal ilmub vist iga kuu vähemalt üks uus demo ja nii juba umbes kümme aastat järjest. Lülitab keldriproovikas rütmimasina sisse, kukub riffe kütma ja ongi uus plaat valmis. Kohati läheb ta siiski päris eksperimentaalseks ka ja need kaks plaati mis ma siin välja valisin esindavadki just seda poolt. Eriti põnev on "Without Voice", sest seal ta lihtsalt mängib kitarri. Mingi veider puine kitarriämbient ja ludistamine ühesõnaga.

*Tjolgtjar "First Church of Tjolgtjar Volume I (Rites of The First Church)" - Tjolgtjar ka mu ammune favoriit ja ühe suht keskpärase albumi kõrvalt ilmus tal 2011 see imelik mitte-metali plaat ka. Väga meeldib mulle. See on nagu statement, et metal on tore jne, aga mis jääb ühest keskmisest hevimehest järgi kui kogu see keevitamine ja kollitamine ära võtta? Mitte midagi ei jää järgi. Tjolgtjar on siinkohal erand. Eelkõige suurepärase fantaasialennuga muusik ja siis pärast kõik muu veel sinna otsa.

*Todesstoß "Todesstoß" - see saksa päritolu ühemehe depressive bm bänd jällegi üks mu vana lemmik ja ilmus kaks plaati tal see aasta. Paistab, et Todesstoss on jah vist siiani võidukalt kõige rohkem wtf bänd kõigi nende teiste wtf black metali bändide hulgas - nii muusika, kujunduste kui eelkõige vokaali poolest.

*Virus "The Agent That Shapes the Desert" - Virus on teatavasti põhimõtteliselt nimevahetuse läbinud Ved Buens Ende, 90ndate Norra avangardmetali tähtsaim bänd, ja see uus album tundub olevat siiani Viruse parim. Black metaliga pole sel muidugi peaaegu midagi pistmist.

*Von Goat "Disappear" - Von Goat on USA supergrupp, kus liikmeid kunagisest kultusbändist Von, trumme mängib Wrest Leviathanist ja paar tüüpi on veel kellest ma ei tea eriti midagi. Eelmise aasta debüütplaat oli pooleldi okei, aga uus on juba igas mõttes okei ilma mingite halbade kõrvalmaitseteta. Huvitav kosmiline raw bm.

*Wold "Freemasonry" - Woldi plaati sai ka terve aasta oodatud ja muidugi ei ole ma pettunud. Nad kõlavad nüüd jälle umbes samamoodi nagu üleeelmisel albumil, st lood on jälle tavalise pikkusega ja vokaal tugevalt esiplaanil. Aga seekord on vokaal kuidagi väärakam veelgi. Ma mõtlen, et oleks nagu ajuloputuse vahepeal saanud ja oskab ainult "bla-bla-bla" röökida. See on hea muidugi.

*Abruptum "Potestates Apocalypsis" - ja lõpuks, et sel kõige kuulsamal ja algupärasemal musta müra bändil ilmus ka album. Nad siiski ei tee enam üldse metalit vaid mingit sorti power electronics või martial industrial peaks vist nüüd ütlema. Ega just ahhetama ei pane, aga no ikkagi Abruptum!

Oeh, jube pikaks läks see nimekiri. Ja pool on alles ees, sest uute tulijate juurde (või vähemalt mida mina see aasta esmakordselt leidsin) pole veel jõudnudki. Millalgi selle nädala jooksul teine osa siis veel.

EDASI "Daytime" EP (2011)

Selle kasseti idee sündis täpselt viis päeva enne valmimist. Von Krahlis oli 30. oktoobril Aluk Todolo kontsert ja EDASI oli soojendusbändiks. Võtsin sinna müügiks kaasa kolm viimast eksemplari kassetist "Estrange Tactics / Amazon Fate Perception", mille olin teinud paar kuud varem Riias toimunud Skanu Mezs festivali jaoks. Kaks eksemplari läks kohe vahetusse Aluk Todolo kassettide vastu ja viimane osteti ka juba tund enne kontserti algust. Siis üks tuttav kellele meeldivad ka kassetid tundis kohe, et on millestki ilma jäänud ja hakkas nõudma, et teeksin eraldi talle veel ühe koopia. Kui mingi asi on valmis, siis ma ei viitsi kunagi seda uuesti teha ja nii ütlesingi rahustuseks, et teen järgmiseks kontserdiks, 4. novembriks seega, hoopis uue kasseti. Oli piisavalt uut materjali, mida ma polnud kuskile Youtube'i või Soudcloud'i üles pannud. Ja oli veel järel 7 vanamoodsat kandiliste servadega kassetikarpi. Kassetikarpide disain ju muutus ühel hetkel, järsku olid kõik võimalikult kitsad ja voolujoonelised, no ja need vähesed mis siiani veel saadaval on muidugi samasugused ja ma pole veel harjunud mõttega, et midagi sellistes karpides välja anda. Ühesõnaga, sel põhjusel on tiraazhiks 7.

Mediafire

Luarvik Luarvik "Enigma variatsioonid" (2008)

"Enigma variatsioonidel" on jälle kindla ülesehitusega lood. Üritasin vist ellu viia oma unistust teha lõpuks korralikku seitsmekümnendate vaimus progerokki, aga päris nii see muidugi välja ei kukkunud. Ei oskagi eriti midagi pikemalt kirjutada selle plaadi kohta. Üldiselt oli aeg kui neid lugusid tegime ja kontsertidel esitasime päris mõnus. Saime isegi korra Ungaris käia.

Aga plaati oli üsna keeruline välja anda. Ma pole ise kunagi suutnud mingi promotöö ja väljaandmisega rabeleda, ei saa aru kuidas need süsteemid töötavad ja siis sai kuidagi Janno Zõbin selle tarbeks nõusse räägitud. Noh, jällegi võeti plaat kuidagi äärmiselt leigelt vastu. Mõned arvustused paaris kohalikus lehes, eriti ei kiidetud, eriti ei sõimatud (väljaarvatud mingi Rada7 artikkel, mis oli lausa jahmatavalt negatiivne). Ja täpselt samuti nagu "Passioon & Fuuga" puhul - enamus sellest kolmesajasest tiraazhist lihtsalt kadus kuskile olematusse. Paaris Tallina plaadipoes olid üksikud eksemplarid, "Juuksuris" ka mõned, siis kadusid isegi sealt ära ja oligi kõik. Mõjus väga masendavalt, justkui oleks kaks aastat mittemillegi nimel vaeva näinud. Siis oligi nii, et polnud nagu enam tahtmist seda bändi edasi teha. Tegelikult ei osanud enam kuskile edasi liikuda ka, sest juba nii palju erinevaid asju oli aja jooksul läbi proovitud ja millegi juurde tagasi pöörduda polnud mõtet. Et midagi nagu pooleli ei jäänud. Praeguseks olen LL'ist juba niivõrd distantseerunud, et tundub kohati lausa uskumatu, et sai kõike seda tehtud. Imelikul kombel "Passioon & Fuuga" on praegu ainus plaat Luarviku diskograafias, mis kõlab mu jaoks aktuaalselt.

Mediafire

Luarvik Luarvik "Passioon & Fuuga" (2004)

"Passioon & Fuuga" on mõnes mõttes nagu tellimustöö. Eesti Raadiost pakuti tasuta stuudioaega ja ei saa ju võimalust kasutamata jätta kui tasuta pakutakse. Tegin sel ajal "Fantaasia" saateid Klassikaraadios ja sealtkaudu kuidagi tekkis see variant. Samas kogu Luarviku värk oli tõsiselt käärima läinud. Vahepeal kuulutasime isegi välja viimase kontserdi, mis aga õnnestus ootamatult hästi, tuli uusi pakkumisi ja nii me jätkasime. Olin hiljuti hakanud kasutama Soulseeki ja äkki oli mitu korda rohkem muusikat käes kui varem. Aga Luarviku puhul oli vist põhiliseks inspiratsiooniks igasugune avantrock, avantproge, rock-in-opposition ja muud taolised asjad. Magmast sai ka tohutu eeskuju, siiamaani olen tegelikult suur fänn. Näiteks loos "Tantsib huntidega" üritasin vist midagi zeuhlilikku tekitada, aga ega ta ikka ei kõla üldse sedamoodi.

Läksime siis stuudiosse, aga ühtegi lugu või mingit kindlat tegevuskava polnud. Koos Andresega tuli kaasa Kiwa, kes pakkus välja oma tekstid, mis on vist osaliselt ilmunud ka raamatus "Roboti tee on nihe". Üks lahe asi seal stuudios oli tiibklaver, seda ekspluateerisime päris kõvasti. Igas loos on klaverikeeltega kolistamist ja osad lood ainult sellel põhinevadki. Andresel oli vana vene sünt "Polyvox". Kasutasin seda loos "Maastik kadakaga" kuigi mitte eriti osavalt, sest see oli üldse esimene ja viimane kord kui ma seda sünti mängisin. Kui materjal oli üles võetud, sai ülekuulates selgeks, et ilma igasuguste efektide ja miksimistrikkideta kõlab ta lootusetult puiselt. Paraku Eesti Raadio stuudios ei saanud midagi sellist teha, tundus et nende ainuke funktsioon on vaid kvaliteetne helisalvestus. Tuli kõik träkid eraldi datana plaadile kirjutada, terve tornitäis cdr-e, ja minna sellega vanasse tuttavasse Kaur Faltise stuudiosse. Alles seal lõikasime sessiooni tükkideks ja tekkisid mingid looalged. Tohutul hulgal ja igasse võimalikku kohta on lisatud efekte. Ikka oli midagi puudu. Andres pakkus välja kellegi kitarristi bändist Loom. Ma ise ei tundnud Lauri-Dagi siis üldse, ei osanud midagi arvata, aga proovida võis ikka. Eelnevalt muidugi õpetussõnad, nagu kõigi uustulnukate puhul, et meil siuke hästi vaba ja spontaanne teema, vaja oleks tõsist karmikõlalist kitarrilõhkumist jne. Ma ei tea kas Lauri-Dag oli varem sellist vaba improvisatsiooni teinud, igaljuhul see õnnestus tal väga kenasti. Sobib plaadi üldmeeleoluga igati kokku.

"Passioon & Fuuga" on ainuke Luarviku plaat mille on välja andnud reaalselt eksisteeriv plaadifirma. See polnud enam cdr vaid ikka päris cd. Aga kahjuks ei võetud seda plaati kuigi hästi vastu. Võibolla seetõttu, et siin puudus juba igasugune side popmuusikaga. "Tuulte pöörises" oli näiteks lugu mida mäletati "Baltic Station Sessionilt", "Tabamata imel" oli vist kõige meeldejäävam "AK", kuid "Passioon & Fuuga" peal pole ühtegi lugu mida oleks esile tõstetud.

Plaat ilmus üsna suures tiraazhis, kuid enamus sellest kogub ilmselt siiani kuskil hulgilao nurgas tolmu. Pärast plaadiesitlust vist mingeid kontserte enam ei tulnud, proove me niikuinii ei teinud juba aastaid ja siis ühel hetkel otsustaski Andres Luarvikuga lõpetada. Ma ise tundsin, et tahaks siiski veel midagi teha, nii et päris laiali bänd ei läinud. Aga edasisest juba järgmises sissekandes.

Mediafire

Luarvik Luarvik "Live in Tartu. 9.V 2003"

Seda plaati pole tegelikult nagu õieti ilmunudki. Lihtsalt tegin mingi väikse koguse cdr-e ja võimaluse korral müüsin mõnel kontserdil. Esmalt vist festivalil Kuri Proge aastal 2007. Katkend siinsest materjalist on aga plaadil, mis ilmus Mihkel Samarüütli raamatu "evol" vahel. See polnud üldse muusikaplaat vaid kogum igasuguseid diktofoniga salvestatud keskkonnahelisid. No ja kuskil seal vahel on selle diktofoniga sattutud Luarviku kontserdile. Alles hiljem sain teada, et on olemas mitte ainult see jupp vaid täispikk kontsertsalvestus.

Kontsert toimus Tartu Kunstnike Majas fantaasiakunsti näituse "Varjukülg" avamisel. Luarvikuga oli periood, kus jätkasime umbes sarnaste liveimprodega nagu juba "Tabamata ime" albumil kuulda võib, aga nad olid muutunud järjest metsikumateks ja destruktiivsemateks. Ja igal kontserdil oli keegi külalisliikmena lisaks. Antud korral olime kutsunud Joosep Niimeisteri. Ei oska öelda kuidas me ta leidsime, ta oli meist mitu aastat noorem ja polnud minuteada varem kuskil bändis mänginud. Mäletan vaid seda, et andsin talle kuulata ühe Peter Brötzmanni plaadi, mille olin just Jaan Toomiku käest saanud ja ütlesin, et ürita umbes samamoodi mängida. Ma ei tea kas ta siis järgis seda või mitte, igaljuhul siin kontserdil kõlab tema trompet küll väga usutavalt.

(Alloleval pildil siiski pole Joosep, temaga koos pole ühtegi fotot. See on saksofonimängija Aulis Nemvalts ja kontsert toimus Von Krahlis, Oli ühtlasi ka sellesama Mihkel Samarüütli raamatu presentatsioon).

Eks neid kontsertsalvestusi sai varem ja hiljem veel tehtud, aga alati püüdsime ikka võimalikult kvaliteetset heli kätte saada ja nüüd on selge, et see oli täiesti vale lähenemine. Tartu live on just seetõttu nii hea, et ta on suvaliselt kuskilt publikumelu keskelt võetud. Vaiksemates kohtades on kuulda diktofoni plõksumist, vahepeal jalutatakse üldse majas ringi, kuskilt hakkavad kostma triphopi rütmid, mingid juhuslikud vestluskatkendid. Ma arvan, et see on enamat kui lihtsalt kontsertsalvestus. See on ühe teatud aja ja ruumi dokumentatsioon. Olen kuulanud viimasel ajal palju plaadifirma Sublime Frequencies kogumikke, kus igasuguste eksootiliste kultuuride traditsiooniline ja popmuusika on salvestatud segamini keskkonnahelidega. "Live in Tartu"t võiks kuulata samamoodi - näitena underground peost kuskil perifeerses riigis.

Mediafire

Luarvik Luarvik "Tabamata ime" (2002)

Millalgi üsna varsti pärast "Baltic Station Session"it pidi Kert Rebane minema pikemaks ajaks Saksamaale õppima. Algusest peale oli bassimängijaid või üldse mõttekaaslasi väga raske leida ja kui Kert oli ka läinud paistis, et tuleb Andresega kahekesi jätkata. Laenasin efektiploki, et sünt massiivsemalt kõlaks. 70ndate alguse väljavenitatud vormiga kaootilisevõitu improlaamendamine tundus sel ajal põnev väljakutse, "Bitches Brew"d ja muid Miles Davise selle perioodi asju kuulasime põhjalikult. Mulle oli ka eeskujuks Beggars Farm - nad olid samuti sujuvalt jazzrocki poole liikunud ja võtnud peamiseks sooloinstrumendiks klahvpillid. BF-i Heikki oligi see kes tutvustas mulle Soft Machine'i ja teisi Canterbury koolkonna bände. Need Harju mäelt ostetud proge ja fusioni kuldajastu pärlitega vene piraatplaadid kujunesid äärmiselt oluliseks inspiratsiooniallikaks. Nii et tegime Luarvikuga mingit sündi ja trummide improt. Olid mõned powerchordid ja lihtsad teemad, aga iga kord arenes asi omasoodu ja konkreetseid lugusid, mida oleks saanud korduvalt esitada ei tekkinudki. "Tabamata ime" kolm viimast träkki, niiöelda plaadi teine pool, peaks andma ettekujutuse mismoodi need tollased kontsertjämmid kõlasid.

Nelja esimese stuudioträkiga oli aga hoopis teine lugu. Kuna Luarvikuga meil ei tulnud lugude kokkupanekust sel ajal midagi välja, siis hakkasin omaette nokitsema. Korraga tekkis esimenisvõimalus ja ajasin kokku ajutise projekti. Margo Pajula mängis trumme ja Tarvo Kaspar Toome sünti. Nimeks sai võetud Briljantkäed. Kontsert oli koos Contus Firmuse ja Echosilence'iga Von Krahlis ja kuna edasisi kindlaid plaane ja ideid projektiga polnud, siis jäigi see viimaseks etteasteks. Aga Luarvikuga olid lood nii, et oli vaja uus album teha. Juba üle aasta oli eelmisest möödas, kuid asi oli järjest laialivalguvamaks muutunud. Olid ainult need liveimprod, mis polnud siiski nii head, et oleks saanud tervikuna avaldada. Käisingi siis välja need samad neli Briljantkäte lugu. Tegelikult olid need pigem motiivid ja enamus on siiski salvestamisele eelnenud proovide jooksul koos välja mõeldud.

Ei mäleta täpselt mis koguses lõpuks plaati tegime, millegipärast tiraazhid lähevad mul alati meelest, igaljuhul on neid veel u. 15 järel. Ja kokkukleepimata ümbriseid on mul terve kastitäis rõdul, mitusada tükki, sest oli vist mingi soodne diil kellegi tuttava trükkijaga.

P.S. Allolev foto on plaadiesitluselt KuKus ja siin on teise sündi taga hoopis Taavi Laatsit.

Seda veel, et tänuväärselt on "Tabamata ime" sissekantud ka Mart Juure raamatusse "101 Eesti popmuusika albumit" ja loost "Planeetide paraad" on kirjutanud Tõnis Kahu oma raamatus "Viis + sõnad. 40 Eesti parimat poplugu".

Mediafire