teisipäev, 27. mai 2008

Gallhammer "The dawn of" (2007)

Ei mäleta enam kust ma Gallhammerist esmakordselt kuulsin. Vahepeal kadus mul huvi metali vastu ära, aga vaadates Darkthrone'i kitarristi Nocturno Culto tehtud dokumentaalfilmi "Misanthrope" tuli jälle meelde. Seal on osa, kus Nocturno Culto külastab Jaapanit, hängib kohalike metallistidega ja satub Gallhammeri kontserdile. Sellise asja kohta pole muud öelda kui, et "only in Japan!". Kolm kleenukest Jaapani tüdrukut teevad kõige autentsemat vanakooli garaazhibläkki. Lärmakas ja plärisev, kollihääled ja kõik täpselt nii nagu vaja. Black metalis on trendikas olla oldschool ja cult jne., aga Darkthrone ise ka ei suudaks paremini. "The dawn of" on kogumikalbum. Midagi eraldi siit esile tuua ei oskagi, ühtlane tase. On mid-tempot ja päris doomilikult aeglaseid lugusid, keskmine pikkus on 3 ja pool minutit, tremolokitarri ega blastbeate pole. Ja ega vokaal ei reeda kuidagi, et lauljad on õrnemast soost, nii et see nali võib isegi meelest minna, kui bändipilti silme ees ei ole. Ja isegi seda pilti vaadates on raske uskuda, ikka väga macho muusika on. Naisvokalistid ekstreemse metali bändides on küll üsna haruldane, kuid mitte ennekuulmatu. Arch Enemy on vist kõige tuntum selline bänd. Aga ma ei tea küll ühtegi teist all-female bändi, mis ajaks nii karmi underground rida.

esmaspäev, 26. mai 2008

Aleksei Kozlov & Arsenal "Arsenal" (1979)

See pole nüüd mõni uus avastus. Arsenali album on mind ligi kümme aastat erinevatel helikandjatel saatnud. Kunagi oli vinüül, mille rahahädas maha müüsin, siis oli kassett ja paar aastat tagasi õnnestus digitaalsel kujul alla laadida. Originaalvinüül anti vist välja seoses Moskva olümpiaga, vähemalt ümbrise nurgas on mängude logo. Plaadil on neli teost, kus on ühendatud karmi kõlaga kitarririffid, puhkpillid, superilusad meloodiad, haprad improvisatsioonid, mis arenevad hoogsaks jazzigruuviks ja ühes loos isegi kena kammerpopilik vokaaliosa. Minu jaoks kindlalt parim plaat, mis Venemaal kunagi ilmunud on. Samal astmel näiteks Keith Tippetti või Centipede'i "Septober energy"ga. Või mis, ikka palju parem, sest on niivõrd mitmetahuline. Huvitav ongi, et kõik vähegi sarnase kõlaga asjad tehti umbes kümme aastat varem. Jazzrock oli 70ndate lõpuks ikka väga teistsugune kui siin plaadil. Kitarr on kõrvulõikavalt terav nagu mängitaks läbi isetehtud efektiploki, elektriorel on sama mis Pesnjarõ 60ndate lõpu plaatidel, isegi mingi klavessiini saundiga klahvpilli leiab mõnes kohas. Siis muutub aga märkamatult sümfoonilise roki paatosega suurvormiks, puhkpilliorkester ja puha. Kunagi ei suutnud ma seda veel vastu võtta ja valisin kassetile välja ainult need kõige rokilikumad kohad. Hiljem tervikuna kuulates, kui olin end juba jõudnud treenida Elton Deani prääksuvate saksofonisoolode ja muu sarnasega, oli vaimustus seda suurem.

P.S. Melodija all on ilmunud mingi veider sari "Sport ja muusika", sellised mõnusalt primitiivsete sündipopi teemadega plaadid. Ümbrisel olid peapaeltega rulapoisid. Huvitava kurioosumina oli ühel neist plaatidest, vist viimasel, muusika autoriks märgitud ansambel Arsenal. A noh, see on umbes sama mis kuulata Messi ja siis mõelda, et Grünberg on teinud ka "Armastuse kahuri" soundtracki.

Tim Buckley "Starsailor" (1970)

Ümbriselt vaatab vastu mingi wannabe Bob Dylan. Kes oleks võinud arvata, et sellise suvalise plaadikujunduse taga varjab end niivõrd huvitav ja originaalne muusika. Jälle midagi Rate Your Music abil leitutest. Olin hoopis barokkpopi lainel ja siis kui hakkasin antud plaati kuulama tuli meeldiv üllatus. Avangard, vaba improvisatsioon, kajadesse mattunud folkpsühhedeelia, elavad funkrütmid ja eelkõige julge väljendusrikas vokaal, mis liigub vabalt kõige selle kohal. On palju jazzilikke freakoute, kus Scott Walkeri dramaatilisus muutub ühe hetkega Yma Sumaci dzunglihäälitsusteks. Kõla poolest parajalt toores ja terav, tehniliselt jällegi puhas ja lihvitud. Muusika, milles on kompromissitust, kuid on samas kaasahaarav, tundlik ja täiesti kuulamiskõlblik. Ei teki murelikku tunnet, et kas muusikud ikka päriselt ka midagi teha oskavad, või lollitavad niisama frustreeritult. Tim Buckley pole Captain Beefheart. Alati on liiga vähe neid plaate, mis julgevad jätta arvestamata mingi keskmise konservatiivse kuulaja soovidega, pakuvad täielikku artisti väljendusvabadust, kuid säilitavad ikkagi kindla visiooni, st. on vaatamata ebatavalisusele täiesti arusaadavad. Paljudes lugudel on tontlik uimane atmosfäär, aga mulle meeldivad alati hoogsamad lood. Paar sellist oli ka, kõige paremad neist "Jungle fire" ja "The healing festival". Kui on mõni lugu, millest ma tõesti mitte midagi ei leia, siis ma kustutan selle ära, et ei segaks kuulamist. Sellel plaadil oli ka üks igav lugu - "Song to the siren". Pärast vaatasin, et seda peetakse ainukeseks hitiks siit albumilt. Hmm..
Tim Buckley'st niipalju, et ta vist tõesti alustas folklauljana, võibolla sealt jäid talle külge siuke maalähedane imidz. Aga mida julgemaks ta oma muusikaga läks, seda rohkem fänne ta kaotas, siis tulid narko ja alkojamad ja varsti surigi heroiini üledoosi kätte.

Sonny Sharrock "Black woman" (1969)


Ma tean üsna vähe jazzist. Üht teist võibolla fusionist ja jazzrockist, aga kõigest muust, nendest tuhandetest nimedest, mis pilli keegi mängib, kas stiil on be-, hard- või postbop, sellest peaaegu mitte midagi. Kõik mis minuni on jõudnud on üsna juhuslik. Seekord sama lugu. Sonny Sharrock (1940-1994) tahtis saada saksofonimängijaks, kuid pidi astma tõttu valima kitarri. Pärast paari sooloalbumi avaldamist tuli kahekümne aasta pikkune paus, mil ta töötas vanadekodu sanitarina. Siis otsis Bill Laswell ta uuesti üles ja ilmus veel rida plaate, kuni tuli südamerabandus. Sharrock on Thurston Moore'i üks suurimaid lemmikuid. Ta ei ole seotud vanade suundadega vaid ta esindab seda aega, mil jazz tähendas midagi revolutsioonilist, tundmatute territooriumite avastamist, eeskirjade hülgamist. Muusika, mis üritab olla midagi täiesti uut, mis ei taha seostuda ei jazzi ega ka ühegi teise zhanriga. Nad vist nimetasid seda "new music". "Black woman" on Sharrocki võimas debüütplaat. Põhimõtteliselt võiks liigitada vabaimpro alla. Ühtlaselt tiheda faktuuriga kollektiivne helimassiivi tekitamine, olen kuulnud Peter Brötzmanni sarnaseid asju tegemas. Sharrocki plaadil on mitmeid eeliseid. See pole nii karjuvalt agressiivne, intensiivsuse kogunemised ei võta nii kaua aega, meloodilisust pole iga hinnaga välditud (mõni teema algab mingi lastelaulu, gospeli või maiteamis viisiga) ja tekib huvitavaid seoseid. Sharrocki kitarrimäng pole midagi tehniliselt virtuoosset. Vastupidi, plõnnib valdavalt tuhmikõlalisi duure, mis kõlavad nagu Velvet Undergroundi jamsessionil. Siis on veel Milford Gravesi trummimäng, ühtlane tümitamine, mis ei trügi liialt esile, kuid ei kao ka kuskile ära ega jäta mingeid kohatuid tühimikke. Teisi instrumente praegu ei mäletagi, sest kogu tähelepanu koondus vokaalile. Laulab Linda Sharrock ja see kõlab umbes nii nagu John Coltrane mängiks kõigest jõust saksofoni. Algab tagasihoidlikuma oigamisega, kuid õige pea muutub täiest kõrist huilgamiseks ja röökimiseks. Mind huvitab viimasel ajal vokaaljazz ja olen otsinud osavaid lauljaid, siin aga pole mingeid falsette või peent hääleakrobaatikat, lihtsalt puhas löögijõud. Sobib ideaalselt antud konteksti. Üldpilt on täiesti hüsteeriline, kuid mitte mingite negatiivsete alatoonidega, nagu näiteks Diamanda Galas'i puhul. Esmakordselt kell kümme hommikul kuulates andis just vajaliku energiadoosi.

Pole ta järgmisi asju veel kuulnud, kuid tundub väga paljulubav. Pidi isegi üks album olema, kus ta interpreteerib metalmuusikat. Eks näis.



Buddy Rich

Rate Your Music on lahe sait. Uue, või minu puhul pigem tundmatu vana muusika leidmisel väga kasulik abivahend, lisaks vist üks suurimaid online plaadiümbriste arhiive. Asi käib nii, et tipid otsingusse mingi artisti nime, selle peale tuleb tema lehekülg ja all on igasugused kasutajate tehtud listid, millega see artist seotud on. Liste on väga palju, hulgaliselt täiesti suvalisi a'la "Parimad plaadid aastast 2007", aga ka väga huvitavaid ja spetsiifilisi. Ise olen teinud põnevate plaadiümbriste, Itaalia proge ja outsider black metali nimekirjad. Mööda neid liste liikudes võib jõuda täiesti etteaimamatute tulemusteni. Sel korral läks nii, et kirjutasin otsingusse "Christian Vander" ja tuli olulisimate trummarite list. Põhiliselt jazzi ja fusioni muusikud, esimesele kohale oli pandud keegi Buddy Rich. Mulle täiesti tundmatu nimi, niisiis otsustasin järgi proovida.
Buddy Rich on enamvähem ametlikult tunnistatud maailma parimaks ületamatu tehnikaga trummariks. Nii mõnigi on temast fantaasiarikkam, metsikum ja hullumeelsem, kuid Richi hinnatakse pigem ladususe, kiiruse, jõulisuse ja täpsuse pärast. Ta oli iseõppija, alustas vist millalgi neljakümnendail, siis sai Frank Sinatralt kingituseks 40 tuhat dollarit ning moodustas selle abil 60ndate alguses oma bigbandi. Buddy Rich pani selle unustusse vajunud zanri värskelt kõlama nagu oleks tegemist kõige energilisema 70ndate jazzrockiga. Olen tutvunud kolme albumiga - "Marcy, mercy" (1968), "Time being" (1971) ja "The roar of 74" (1973). Kõik on algusest lõpuni nauditavad. Esimene on kontsertsalvestus ja seetõttu tahes tahtmata veidi puisema saundiga, kuid muusikaliselt sama hea kui ülejäänudki.

pühapäev, 25. mai 2008

Sissejuhatus

On sattunud nii, et olen viimastel päevadel filmide asemel tegelenud rohkem muusika otsimisega ja olen ootamatult palju häid asju leidnud. Tundub, et kui otsida, siis võib iga päeva kohta mõne suurepärase avastuseni jõuda. Selle tähistamiseks tegingi uue blogi. Aga ega ma siia iga päev küll ei jõua postitada. Kunagi oli mul üks kuhu kirjutasin ainult black metalist, aga on palju muudki mida kuulata ja seetõttu jäi see juba tükk aega tagasi pooleli. Seekord kavatsen ükskõik millistest plaatidest kirjutada. Kõigest mis on muljetavaldav olenemata stiilist. Aga eriti pikalt vist ei jõua, pigem lihtsalt et ära mainida, et sellised huvitavad asjad on olemas ja nõuavad tähelepanu.