2010 oli juba väga hea aasta. Tänavune oli veelgi parem. Peamiselt seetõttu, et peaaegu kõik veidruste ja uuendustega silmapaistvad bändid kes möödunud kümnendi keskpaigast põrandaaluse black metali olemust ümberkujundama hakkasid andsid 2011 välja uue hea albumi. Mõned lausa mitu. Ja õige mitme puhul oli see ehk parim seni ilmunutest. Järgnevalt siis loetelu:
*Hollandi päritolu tegelane Mories, tuttav projektidest Gnaw Their Tongues, De Magia veterum ja Aderlating, oli 2011 äärmiselt produktiivne. Kõigil mainitud bändidel ilmusid vaimustavalt head albumid, lisaks veel kaks täiesti uut projekti Seirom ja Cloak of Altering - mõlemilt samuti plaat väljas. Kuna see kõik ainult ühe inimese looming, siis paratamatult neil omavahel palju sarnast, kuid igal asjal on siiski mingi oma joon. Ja mis põhiline - see kõik on väga põnev kuulata. Detailirikas, ettearvamatu ja fantastiliselt psühhedeelne. Sedasorti muusika, et paned mängima ja järgmisel hetkel plõks! - vaatad lennukiakast läbi tuhapilvede all paistvat Boschi "Maiste lõbude aeda".
Need albumid on:
*Teatavasti black metal on globaalne nähtus ja aeg ajalt kerkivad esile mõned piirkonnad kes paistavad silma erilise produktiivsuse ja leidlikkusega. Oleneb muidugi suuresti ka isiklikest eelistustest - mis kellegi jaoks just parasjagu huvitav tundub. Sel aastal avastasin enda jaoks Venemaa ja ümberkaudsete slaavi riikide bm-i. Teinud nad seda muidugi aegade algusest, aga millegipärast alles nüüd tabasin, et seal on oma järjepidevus ja isikupära.
Käesoleva aasta põnevad slaavi bm-i reliisid:
*Nüüd siis põhilise juurde, ehk kõik juba aastaid tegutsenud ja mu isiklikus eksperimentaalse bm-i tähelepanukeskmes olnud bändid oma uute albumitega. Võtan lihtsalt tähestiku järjekorras.
*Aluk Todolo "Live at the Music Hall of Williamsburg the first of October MMIX" - võibolla seetõttu, et Von Krahlis nähtu põhjal osutus Aluk Todolo tõesti suurepäraseks livebändiks ja see kassett annab seda väga hästi edasi. Kusjuures üldjuhul mind livealbumid ei huvita üldse.
*Book of Sand "The Bees & The Butterflies" - BoS, üks eelmise aasta parimaid üllatajaid, andis kõigepealt välja ühe EP ja siis kauamängiva. Tegemist on järjest areneva ühemehebändiga ja ausalt öelda mulle ei istu see suund kuhu ta liigub. Massiivse kõlaga minimalistliku ja atmosfäärilise raw bm-i juurest on ta nüüd jõudnud uniselt laialivalguva avangard/postblackini.
Aga aasta alguses ilmunud EP on jällegi hea ja huvitav. Nii muusika kui kontseptsiooni poolest. Kuus interpretatsiooni lääne- ja idaeuroopa traditsioonilisest folkmuusikast. Ei mingi pagana või viikingi teema, lihtsalt ilusad kurvameelsed meloodiad ja väga hästi arranzheeritud. Tshellot kasutab palju.
*Choronzon "Fiat Nox" - juba üheksakümnendate algusest tegutsev USA industrialbläki bänd, üks selle suuna alustajaid vist õigupoolest, aga räägitakse temast siiani väga vähe. Meeldiv näha, et see pole takistuseks üha edasi jätkamaks ja endistviisi on asi julgelt eksperimentaalne.
*Circle of Ouroborus "Armon keitaalla" - CoO tuli ka sel aastal mitu reliisi, siiski "ainult" kaks täispikka albumit ja üks split, mis on suht vähe arvestades nende eelmise aasta toodangut (9!). Võibolla ma olen neid rohkem kui vaja kuulanud, a natuke liiga ühes jorus konveierivärk tundub see juba. Neist kahest albumist esimene, "Eleven fingers", oli lihtsalt suvaline uina-muina kui paar lugu välja arvata, aga teine oli OK. Kuigi jah, kidrakäigud, vokaal, lo-fi saund - kõik juba ammu tuttav ellmistest aastatest.
*Cloak of Displacement "Ritual" - üks USA friik kellega ma vahepeal olen isiklikult tuttavaks saanud ja koostööd teinud, andis välja albumi, mis oli veelgi dementsem kui eelmise aasta kraam. Annab otsida teist nii primitiivselt ja kohmakalt teostatud, kuid ühtlasi väga kindlakäeliselt fookuses püsivat minimalistlikku muusikat. Ja samalt inimeselt ilmus teinegi huvitav plaat - projekt T.Bjorklund Quartet-i "Janus". Mitte küll black ega metal, aga sarnase no-fi kõlaga väga intensiivne vabaimpro/müramuusika.
*Cold Empty Universe "Lacrima aeternum" - Poolast pärit psühhedeelne ambient/space bm ja tänavune plaat on siiani nende kõige põnevam. Hea üllatus, sest eelmine 2009 plaat polnud eriti paljulubav. Uus seevastu kulgeb mõnusalt vabakäigul läbi juba varem tuttava kosmilise helimaastiku, aga jõuab välja mitmesse uude ja huvitavasse kohta. "Where no black metal has gone before" niiöelda.
*Volahn / Tukaaria "Volahn / Tukaaria" - viimastel aastatel on palju juttu olnud Black Twilight Circle-ist. Nii nimetab end grupp bm bände Lõuna Californiast. Kõla poolest on nad kõik väga old school ja lo-fi ning kogu asi meenutab veidi üheksakümnendail tegutsenud prantsuse skenet Les Legions Noire. Raju eksperimenteerimine pole otseselt teema, pigem tegelevad nad vana vaimu taaselustamisega tuues sisse uut energiat. Neid bände on tänaseks tosinkond ja mõni ülegi. Mu lemmikreliis oli see split album. Eriti just Tukaaria pool.
*Funereal Moon "Evil Night of Heresy" - Mehhiko bänd kes oma imelikku rida ajanud juba aastast 1994, üllatas seekord uue kõlaga. Varem tegid nad ikka ambient black metalit, aga värske album on nagu tribüüt 80ndate Lõuna Ameerika extreme metalile. Eeskujudeks ilmselt need kõige õudsamad death/thrash/black bändid - Blasfemia, Exterminator jne.
*Gallhammer "The End" - tuntud Jaapani tüdrukutebänd andis välja väga okei plaadi. Põhimõtteliselt juba varemalt tuttav blacki, doomi ja crusti segu, aga nagu paljude teistegi puhul siin listis, veelgi veenvam kui eelnevail aastail. Enam ei tule küll pähegi, et nad mingi novelty võiks olla.
*Jute Gyte "Impermanence" - USAs tegutseval JG-l ilmus 5 albumit, ma vist ainult kaks sain kätte, igaljuhul see mis mulle meeldis oli "Impermanence". Pikad kümneminutised lood selgi korral, a mitte mingi müra-abmient, vaid tihedalt läbikomponeeritud ja igasuguseid wtf-momente täis küttelood.
*Liturgy "Aesthetica" - oh, ma kirjutasin isegi Ekspressi pika kiidulaulu sellest. Album pole küll 100% kuld, aga no ikkagi - hea näide juhtumist, kus ootad ühelt väga huvitavalt bändilt midagi uut ja huvitavat ning saadki, aga kordi rohkem kui oleks julgenud loota.
*Lonesummer "There are Few Tomorrows for Feeding Our Worries" samuti see aasta uus plaat ja kuigi neis on üha rohkem mingit väga kahtlast emo-romantikat, siis vähemalt pooled lood olid täiesti nauditavad black noise-i atakid.
*Mamaleek "Kurdaitcha" - see imelik bänd, mis kõlab umbes nii nagu seda teeks mõni hip-hopi producer. Noh, intrigeeriv igal juhul. Ma siiani põhimõtteliselt pidasin lugu nende katsetamisjulgusest, aga muusika ise jättis veidi soovida. Selle aasta plaadil aga tundub, et asi on paika saadud ja kõlab nagu vaja.
*Negative Plane "Stained Glass Revelations" - ilmus juba jaanuaris. Nad on üks neist bändidest, kel tuleb eriti hästi välja retro imiteerimine. Ja spetsialiteediks on neil mingi müstiline okultistlik kõla. Vanad gooti õudukad igasuguste ohverdamisrituaalidega tulevad kuulates silme ette. Tegelikult päris palju viiteid 70ndate psühhedeelsele proto-metalile ja muule sarnasele siin. *Nuit Noire "The Gigantic Hideout" - vahepeal tundus, et see bänd on kuskile ära kadunud, a ei ole üldse, hoopis tegid käesoleva aasta ühe sümpaatseima bm-plaadi. Umbes sellise, mis sobiks soundtrackiks mõnele laste seiklusfilmile. Näiteks "Keskpäev".
*Oranssi Pazuzu "Kosmonument" - samas vaimus spacerock/bm nagu paari aasta tagune debüütki. Veelgi kosmilisem ja eepilisem võibolla. Ootuspärane, aga kui ühel hetkel on välja ilmunud niivõrd teistmoodi black metali tõlgendaja siis polegi muud vaja kui et ta lihtsalt ajaks seda oma rida edasi.
*Pyha "맞불놀이" - veel paar aastat tagasi oli see Lõuna Korea ühemehebänd üleüldine pilkeobjekt. Legend rääkis, et mingi 14-aastane poiss teeb seda salaja magamistoas. No ja eks ta kõlas üsna abitult ka. Aga antud plaat on minu arust üks stiilipuhtamaid depressive bm-i plaate sel aastal. Ilusad ja isegi veidi liiga dramaatilised meloodiad, a samas produktsioon on toores ja ragisev, nii et kõik siiski okei. Need kurvad pop-ballaade meenutavad viisikesed ongi tegelikult üks aasia black metali põhitunnuseid olen tähele pannud.
*Raspberry Bulbs "RB Tries Again" - ma muidu eriti ei sattu vaimustusse black punkist, sest HC punk iseenesest pole nagu muusika milles pidevalt palju uut ja üllatavat toimuks, aga Raspberry Bulbs tundub selle EP põhjal siuke tore meeleolukas tantsumusa, mingi mõttetu saatanakummardamise ja muu kohustusliku jamaga nad ka vist ei jända, nii et miks mitte. RB-l ilmus enamvähem täispikk album ka, väga sarnane tegelikult, aga mulle meeldis EP millegi pärast rohkem. Võibolla seepärast et lühem.
*Ride for Revenge "Under the Eye" - üks mu suurimaid lemmikuid juba pikemat aega ja terve aasta sai seda plaati nüüd oodatud - ilmus ju alles detsembris. Ikka on räägitud, et Ride for Revenge on black death, vahest nimetatud kohe lausa otse old school dm-iks ja ma pole pihta saanud, et mis mõttes siis nii väga nüüd? Bläkki võib ju ka madalate basside ja ilma kileda kriiskamiseta teha. Aga uuel plaadil on tõesti juba päris selgelt tunda seda death metali mõju (Vahepeal sain lõpuks kätte ka nende esimese demo aastast 2004 ja no see ongi enam vähem primitiivne death metal). Muidu oma tuttavas kvaliteedis nagu varemgi. Pole õnneks siiani korralikult pillimängu selgeks õppinud. Varasemast rohkem kidrasoolosid oli seekord vist.
*Satanic Corpse "Ashen Light of Darkness" - see ühenaisebänd oli ja on tegelikult siiani naljanumber (ma parem üldse ei räägigi miks), aga kui enne iseloomustasid tema muusikat juustused orkestrisündid ja steriilne programmeeritud blastbeat, siis nüüd on Satanic Corpse aru saanud, et toores saund ja kaootiline lahmimine on palju coolim. Imelik ja parajalt naljakas on see siiani, a no piinlikust enam küll ei tekita.
*Servile Sect "Trvth" - kolm albumit ilmus sel bändil tänavu minu teada. Tundub, et nad on vahepeal päris palju tuntumaks saanud. Arusaadav ka, sest plaadifirmaks neil Thurston Moore'i "Ecstatic Peace!". Ja seekord tundus materjal huvitavam kui mõnel eelmisel korral. Instrumentaalne hip-hop ja muud sarnased chillid biidid vist mõjutavad uuenduslikku bm-i viimasel ajal omajagu.
*Zarach'Baal'Tharagh "Mind Control New Era" ja "Without Voice" - ZBT on legendaarne armastatud/vihatud (rohkem vist ikka vihatud) prantsuse outsider bm-i artist, kes on eelkõige tuntud oma vaat et patoloogilise produktiivsuse poolest. Tal ilmub vist iga kuu vähemalt üks uus demo ja nii juba umbes kümme aastat järjest. Lülitab keldriproovikas rütmimasina sisse, kukub riffe kütma ja ongi uus plaat valmis. Kohati läheb ta siiski päris eksperimentaalseks ka ja need kaks plaati mis ma siin välja valisin esindavadki just seda poolt. Eriti põnev on "Without Voice", sest seal ta lihtsalt mängib kitarri. Mingi veider puine kitarriämbient ja ludistamine ühesõnaga.
*Tjolgtjar "First Church of Tjolgtjar Volume I (Rites of The First Church)" - Tjolgtjar ka mu ammune favoriit ja ühe suht keskpärase albumi kõrvalt ilmus tal 2011 see imelik mitte-metali plaat ka. Väga meeldib mulle. See on nagu statement, et metal on tore jne, aga mis jääb ühest keskmisest hevimehest järgi kui kogu see keevitamine ja kollitamine ära võtta? Mitte midagi ei jää järgi. Tjolgtjar on siinkohal erand. Eelkõige suurepärase fantaasialennuga muusik ja siis pärast kõik muu veel sinna otsa.
*Todesstoß "Todesstoß" - see saksa päritolu ühemehe depressive bm bänd jällegi üks mu vana lemmik ja ilmus kaks plaati tal see aasta. Paistab, et Todesstoss on jah vist siiani võidukalt kõige rohkem wtf bänd kõigi nende teiste wtf black metali bändide hulgas - nii muusika, kujunduste kui eelkõige vokaali poolest.
*Virus "The Agent That Shapes the Desert" - Virus on teatavasti põhimõtteliselt nimevahetuse läbinud Ved Buens Ende, 90ndate Norra avangardmetali tähtsaim bänd, ja see uus album tundub olevat siiani Viruse parim. Black metaliga pole sel muidugi peaaegu midagi pistmist.
*Von Goat "Disappear" - Von Goat on USA supergrupp, kus liikmeid kunagisest kultusbändist Von, trumme mängib Wrest Leviathanist ja paar tüüpi on veel kellest ma ei tea eriti midagi. Eelmise aasta debüütplaat oli pooleldi okei, aga uus on juba igas mõttes okei ilma mingite halbade kõrvalmaitseteta. Huvitav kosmiline raw bm.
*Wold "Freemasonry" - Woldi plaati sai ka terve aasta oodatud ja muidugi ei ole ma pettunud. Nad kõlavad nüüd jälle umbes samamoodi nagu üleeelmisel albumil, st lood on jälle tavalise pikkusega ja vokaal tugevalt esiplaanil. Aga seekord on vokaal kuidagi väärakam veelgi. Ma mõtlen, et oleks nagu ajuloputuse vahepeal saanud ja oskab ainult "bla-bla-bla" röökida. See on hea muidugi.
*Abruptum "Potestates Apocalypsis" - ja lõpuks, et sel kõige kuulsamal ja algupärasemal musta müra bändil ilmus ka album. Nad siiski ei tee enam üldse metalit vaid mingit sorti power electronics või martial industrial peaks vist nüüd ütlema. Ega just ahhetama ei pane, aga no ikkagi Abruptum!
Oeh, jube pikaks läks see nimekiri. Ja pool on alles ees, sest uute tulijate juurde (või vähemalt mida mina see aasta esmakordselt leidsin) pole veel jõudnudki. Millalgi selle nädala jooksul teine osa siis veel.
