Mul ei ole kahjuks seda annet, et albumeid paremuse järjestuses ritta seada. Kõigil neil on mingid oma voorused ja vead ja ma ei suuda öelda, millised need olulisemad või vähemolulisemad on. Nii et järjekord pole siin tähtis. Häid plaate ilmus muidugi palju rohkem ja veelgi rohkem ilmus igasuguseid demokassette, aga nagu kombeks on, mainin siiski ainult täispikki albumeid.
Akitsa "Au crepuscule de l'esperance"
Arvestades, et Akitsa on minu jaoks selle kümnendi raw blackmetali kõige omanäolisem bänd ja et praktiliselt kogu nende diskograafia on senini olnud väga tugev, siis jagub mul ainult kiidusõnu ka nende tänavuse aasta kauamängivale, millel on ainult head ja väga head lood. Ei mingit märki väsimusest või ideedepuudusest. Mitmete muude Akitsa iseärasuste kõrval on mu lemmikuks nende trummikäigud. Teatud lugude puhul on tunne, et bass- ja soolotrummi mustrid on laenatud hiphopist. Põhimõtteliselt saaks nende peale räppida.
Book Of Sand "How Beautiful To Walk Free"
Book Of Sand oli üks selle aasta üllatajatest. Põhimõtteliselt on siin tegu kauge 21. sajandi tuletisega "Transilavian hunger"i laadis kiirest ja monotoonsest raw bm'ist. Ainult, et Book Of Sand ei ole oma tremolokütte ja blastbeatidega nii nekro ja talvine kui Darkthrone omal ajal. Miski nende kitarrikäikudes ja erakordselt hea tunnetusega mängitud voolavates rütmides viitaks justkui postrockile, aga see on selline õrn ähmane viide, mis ei kahanda üldsegi siinset adrenaliinikogust.
Brobdingnagian "Pretty Magoo Cancer"
Ka Brobdingnagian üllatas see aasta, sest eelmised plaadid olid küll kompromissitult vihased industrial noise/drone/bm katsetused, kuid ilma erilise originaalsuseta. Aga "Pretty Magoo Cancer" jõlab nagu black metalit teeks 90ndate alguses veel noiserocki faasis olnud Boredoms. Selle aasta kõige happelisem bm'i eksperiment.
Circle Of Ouroborus / Crooked Necks "Ruins Of Resurrection"
Circle Of Ouroborus oli sellel aastal eriti aktiivne. Neil ilmus kaks täispikka albumit, viis EPd ja siis see täispikk split Crooked Necks'iga. Kõrvuti näiteks Akitsa ja Urfaustiga on Circle Of Ouroborus kindlasti üks neist bändidest, kes tõi underground blackmetalisse midagi täiesti uut. Laiemalt said nad tuntuks pärast Urfaustiga tehtud split albumit. Urfaust oli sel ajal juba tõsine kultusbänd, kuid CoO akustilised lõkkeõhtulaulud sel splitil olid veelgi kõvemad hitid. Käesolev Crooked Necksiga kahasse tehtud plaat on seetõttu kuidagi sümpaatselt sarnane. Circle Of Ouroborus on muutunud staazhikaks underground staariks, aga Crooked Necks trumpab nad üle oma vaid kergelt blackmetalile viitava melanhoolse postpunkiga.
Vegas Martyrs "Vancouver Missing Women"
Juba see on omaette saavutus, kui tänapäeval, arvestades tohutut blackmetali uputust, õnnestub teha ligi tunni pikkune veenva kõlaga raw bm'i album. Veenev on siin see, kuidas on lisandumud midagi uut, aga on ka säilitatud teatud vajalikud traditsioonid. "Vancouver Missing Women" rahuldab oma äärmiselt lärmaka lo-fi produktsiooniga black noise'i vajaduse, aga lood ise meenutavad pigem juba mürarokki. Atmosfäär jällegi pigem bm'i laadis.
Wold "Working Together For Our Privacy"
Erinevalt kõigist eelmistest Woldi albumitest olid neil seekord pikad +- 10min. lood. Seetõttu on see ka siiani nende kõige raskemini seeditav plaat, sest harsh noise'i on viieminutiliste atakkidena ikka palju kergem taluda. Mis aga ei tähenda, et nad oleksid muutunud igavamaks või mingil muul moel jamamaks. Algusest peale on Wold olnud kaasaegse black metali kõige kompromissitum ja radikaalsem nähtus ning ka sel aastal õnnestus neil tiitlit kaitsta.
Lonesummer "Satisfaction Feels Like A Tomb"
Mõnikord on nii, et bänd teeb vaid ühe tõeliselt hullumeelse eksperimendi, hoiab muus osas lihtsalt stabiilset kvaliteeti ja polegi nagu rohkem vaja usutavuseks. Lonesummer on just selline bänd. Oma esimesel demoalbumil oli neil lugu, mis algas kurdistava black noisiga ja jõudis paari minuti jooksul sujuvalt välja meeleoluka Collage'i stiilis vokaaljazzini. Tänavuse aasta plaadil ei olnud kindlasti ühtegi nii rabavat pala, vähem silmapaistvaid shoegaze'i ja indietroonika suunalisi stiilisulameid küll, kuid mul on juba sellegi üle piisavalt hea meel, et nad pole mingi suurema möödalaskmisega hakkama saanud.
Zebulon Kosted "Between This World And The Next"
Zebulon Kosted on mu selle aasta kõige suurem üllatus. Selles mõttes, et see USA ühemehebänd on tegutsenud juba aastast 1999 ja on välja andnud 13 (!) albumit ja umbes sama palju split albumeid, aga ma sain temast alles eelmisel nädalal teada. Muidu poleks sest ju midagi, aga ta teeb ikka väga head asja, palju paremat kui nii mõnigi teine huvitavaks peetud artist. Põhimõtteliselt on "Between this world and the next" traditsioonilise garaazhi black metali kõlaga plaat (kui välja arvata samasuguse toore kõlaga eksperimentaalelektroonilised vaheosad), kuid see on tehtud eepilisele progele omase laiahaardelise visiooni ja selge fookusega. Samas on jalad kogu aeg kainelt maas, mingiks romantiliseks või sümfooniliseks ei kaldu kordagi. (Kuna terve album koosneb ainult ühest träkist, siis see juuresolev klipp ei anna kahjuks peaaegu mingit õiget ettekujutust, aga midagi paremat polnud võtta).
Blackdeath "Katharsis: kalte lieder aus der hölle"
Ka Blackdeath oli üllatus. Kõik ülejäänud albumid siin on rohkem või vähem eksperimentaalsed ning ajavad ühtlasi toorelt primitiivset rida, aga Blackdeath on veidi teist masti. Ka muidugi väga vihane ja raju, aga siiski parajalt tehniline, korraliku produktsiooniga ja vanakooli traditsioone järgiv. Ma ei teadnudki tegelikult, et neil see aasta uus plaat ilmus, aga jäi lihtsalt ühes blogis juhuslikult ette ja kuna mulle 2004 ilmunud "Satan macht frei" väga meeldis, siis otsustasin ikkagi ära proovida. "Satan macht frei"l oli mõnus sääsepinina moodi kitarrisaund ja hästi nekro varesekraaksumist meenutav vokaal. Ka siinsel albumil on sarnane huvitav kitarr, aga vokaal on muutunud. Nüüd laulab tüüp enamvähem puhta häälega ning kogu aeg julgelt ja kõvasti mööda. Saksa keeles, kuigi see kõlab tugeva vene aktsendi tõttu rohkem nagu poola keel. Kuidagi õnnestub tal isegi vihasemalt kõlada kui seda tavalist laibakriiskamist tehes.
Cloak Of Displacement "Frusen bjork lund"
Cloak Of Displacement on mingi USA ühemehebänd, kel ilmus see aasta paar albumit ja mul on tunne, et ega sealt vist rohkem ei tulegi midagi, aga vähemalt see "Frusen bjork lund" on päris lõbus. Autentne lo-fi magamistoa bläkk. Eriti puine ja krigisev, lootusetult lonkava rütmiga ja üldse igas mõttes nii vale kui vähegi võimalik.
*Murmuüre "Murmuüre"
Prantsuse bänd, kes pakkus sel aastal umbes midagi sarnast nagu YOGA eelmisel aastal. Kassetisahinate ja ebamääraste süntesaatorimeloodiate vahelt kumavat introvertset blackmetalit.
