Vat kus lugu! Kahjuks tabab mind see vähene entusiasm midagi kirjutada ikka vaid black metalit kuulates. Mul on Norra BM'i mitteametlikus pealinnas Bergenis üks tuttav Terje, kellega me vahest jagame MSN'is muusikaelamusi. Ega ta pole kaugeltki mingi die-hard BM'i fänn, vaid nagu minagi otsib sealt vahelduseks midagi värsket lihtsalt. Üks tema viimastest soovitustest oli Manierisme. See on Jaapani ühemehebänd, tüüp kasutab pseudonüümi Jekyll. Korralikult ragisev ja sahisev, hästi kiired võimete piiril mängitud trummid, ühesõnaga tuttav ja turvaline kodusalvestuse kõla. Muusika ise on üsna areneva jutustava vormiga, igasugu pikemad meloodiad, tõusud ja mõõnad, aga kuna kõik on karmide kidrariffidega raiutud ja kogu aeg galopeerib taustaks kiire rütm, peaaegu et liiga kiire, nagu muusikast mööda kiirustav, siis on üldpilt siuke mõnusalt voolav. Ja need meloodiad on helgematel momentidel väga vaimukad. Mul tekkis mingi ajuvaba paralleel kurbromantiliste vanade filmimeloodiatega. Jaapanipärane veidrus hiilib ka siinkohal sisse. Meenus lõpustseen "Flower of flesh and bloodist", kus samuraiks kostumeeritud sarimõrvar imetleb oma laibakollektsiooni ja joriseb eriti dementsel kombel mingit lauluviisi. Üks asi mis mulle jaapanlaste puhul meeldib, on et nende tegemistel on tihti kuidagi lapsemeelne ja naljakas varjund, eriti siis kui nad vihased on. Ütleme, et kui võrrelda näiteks machetega vehkivat hullunud mehhiko partisani ja samamoodi raevutsevat yakuzat, siis viimane tuntub nagu mingi jonniv laps. Jaapanlaste emotsioonipursked on kuidagi mõistatuslikud. Manierisme'i muusika on samuti agressiivne ja püha viha täis nagu BM'i puhul ikka, aga see kõik pani mind hoopis sõbralikult muigama.See album on nö. best-of kogumik, üle tunni pikk ja eks siin on igasugust kraami, millest kõik ei ole viimase peal huvitav, aga oma käekiri on siiski läbivalt olemas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar