teisipäev, 27. mai 2008

Gallhammer "The dawn of" (2007)

Ei mäleta enam kust ma Gallhammerist esmakordselt kuulsin. Vahepeal kadus mul huvi metali vastu ära, aga vaadates Darkthrone'i kitarristi Nocturno Culto tehtud dokumentaalfilmi "Misanthrope" tuli jälle meelde. Seal on osa, kus Nocturno Culto külastab Jaapanit, hängib kohalike metallistidega ja satub Gallhammeri kontserdile. Sellise asja kohta pole muud öelda kui, et "only in Japan!". Kolm kleenukest Jaapani tüdrukut teevad kõige autentsemat vanakooli garaazhibläkki. Lärmakas ja plärisev, kollihääled ja kõik täpselt nii nagu vaja. Black metalis on trendikas olla oldschool ja cult jne., aga Darkthrone ise ka ei suudaks paremini. "The dawn of" on kogumikalbum. Midagi eraldi siit esile tuua ei oskagi, ühtlane tase. On mid-tempot ja päris doomilikult aeglaseid lugusid, keskmine pikkus on 3 ja pool minutit, tremolokitarri ega blastbeate pole. Ja ega vokaal ei reeda kuidagi, et lauljad on õrnemast soost, nii et see nali võib isegi meelest minna, kui bändipilti silme ees ei ole. Ja isegi seda pilti vaadates on raske uskuda, ikka väga macho muusika on. Naisvokalistid ekstreemse metali bändides on küll üsna haruldane, kuid mitte ennekuulmatu. Arch Enemy on vist kõige tuntum selline bänd. Aga ma ei tea küll ühtegi teist all-female bändi, mis ajaks nii karmi underground rida.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

tore et kirjutad muusikast jälle.

neid allfemale blackibande tegelt on küll, astarte vms. naljapärast googelda siis esimene pilt on suht "true" haha.
kõige põrandaalusematest aktuaalne on praegu kindlasti Monarch kus eit laulad. ja lisaks miljon drone+psühhedeelia duetti sirgunud kus abielupaarid liikmeiks. not fun jne

edasi ütles ...

jaa, huvitav. uurin järgi