Esitaja: Mihkel Kleis
Aasta: 2008
Faili suurus: 56,67 MB
Tegin mõned aastad tagasi ühele näitusele soundtracki. See isegi ilmus cdr-ina, tiraazh 50 ja see oli minuteada müügil Kunstihoones. Väheusutav, aga võibolla on isegi siiani mõned eksemplarid järel. Lylian Meister palus mult mõne sõna kommentaariks vahelehele ja kirjutasin siis sinna sellise loo:
Ühel päeval saabus mulle ootamatu kiri. Mu õppejõud ammustelt kunstiakadeemia päevilt oli valmistumas personaalnäituseks ja tegi pakkumise, et ma koostaksin näitusele helitausta. Kuna mingeid erinõudmisi polnud, siis otsustasin midagi kokku panna mõtetest, mida ma ei olnud saanud senini teostada. Veidi varem olin igaks juhuks mõned motiivid kassetile salvestanud vana rannamakiga (ma ei oska üldse muusikat üles kirjutada ja kui iga päev ei mängi, siis ei püsi asjad meeles). Niisiis käisin mõne korra stuudios ja iga kord sai nende motiivide põhjal paar lugu valmis tehtud. Kokku tuli kuus lugu. Neid saab võtta eraldiseisvatena, kuid seadsin need järgnevusse ja lisasin ühenduslülid, et oleks ikka nagu jooksev tervik, mis moodustab justkui mingi loo. Ega ma küll ei oska öelda, millest see lugu võiks konkreetselt jutustada. Võibolla on abiks, kui tutvustan lühidalt mõnda inspiratsiooniallikat, mida suudan ise tuvastada. Esimese loo põhimeloodia on laenatud ühelt 70ndate Itaalia progeroki kollektiivilt Errata Corrige (itaalia keeles "vigade parandus"). See on viisijupp nende kontseptuaalselt plaadilt, mille aluseks on Nibelungide saaga. Lihtne ja ilus meloodia oli mind kummitama hakanud, samuti kõlav bändi nimi. Viienda loo põhjana kasutasin Anna Aua lauldud monotoonset vokaaliharjutust. Mängisin sinna peale mazhoorse ja pehmekõlalise elektriklaveri käigu, nii et vokaali ja klaveri harmooniad olid ebakõlas. Kokku tuli imelikult melanhoolse meeleoluga lugu, üsna tontlik ja hämar. Anna on tegelikult lapsemeelselt rõõmus ja vallatu neiu, seetõttu sai loo nimeks "Nutvate klounide öö". Ülejäänu kohta oskan öelda vaid niipalju, et kui muusika on valmis, siis hakkan kõikvõimalikest kohtadest otsima lugusid mingil moel iseloomustada võivaid pealkirju. Viimase pala "Salut d'amour" nimi on võetud Edward Elgari ühe teose järgi. See lõpeb helikatkendiga filmist "The crimson cult": öine rongkäik metsas, kõlavad trummipõrin ja hüüded "Burn the witch!" Kokku on sattunud eksootiline progerokk, sajandialguse romantistlik helilooja, H.P. Lovecrafti ainetel tehtud õudukas jne. Samasugune seletamatu seos on ka sellel näitusel ja helitaustal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar