Jean Rolliniga on nüüd selline lugu, et ta on surnud. See juhtus eelmise aasta 15. detsembril. Sain sellest teada täiesti juhuslikult ühte kinnist torrentsaiti sirvides (ja avastasin samas, et ta tegi isegi eelmisel aastal veel ühe filmi). Hiljem otsides jäi netis silma vaid üks nekroloog. Kahju nagu, et ühte väga huvitavat, omanäolist ja kindlasti ka kinoajalooliselt mõjukat rezhissööri peab vajalikuks mälestada ainult mingi kitsas friigifilmi ringkond. Huvitav, kas sama märkamatult hääbuvad ka näiteks Jesus Franco ja Jose Mojica Marins? Anyway, eelmisel aastal jõudis plaadile Rollini kolmanda täispika filmi "The shiver of the vampires" soundtrack. Autoriks täiesti tundmatu bänd Acanthus, kellel pole minuteada varem ega hiljem midagi ilmunud. Väljaandjaks väga hea vanadele haruldustele pühendunud Londoni plaadifirma FindersKeepers. Muusika on selline toore kõlaga psühhedeelne rock, mis meenutab mulle "Phallus dei" aegset Amon Düüli või Syd Barrettit. Oma kiiksu tõttu kuulen ma siin ka sarnasust teatud tüüpi black metaliga. Vähemalt ma kujutan ette, et mõni asjatundlik raw BM bänd võiks sellist muusikat küll teha, kui suudaks zhanriklisheedest veidi kaugemale vaadata. See on ju muusika vampiirifilmile, kus lossivaremed, uduvines surnuaed, ämblikuvõrkudega kaetud kirstud, aga kõik hästi tehislik ja papist. Mis mul Rollini puhul meeldibki - et ta kehtestab oma reeglid, et tal on oskus piiratud võimalustes nii efektselt tegutseda. Mis mõne rezhissööri puhul oleks suvaline kehv õudukas, muutub tema käe all fantaasiafilmiks. See on juba vaataja traagika, kui nähakse ainult plastmassist luukeret ja ebaloomulikult punast verd.
Zhanr: early black & death metal, thrash, grindcore
Faili suurus: 119,75 MB
Mu esimese "Extreme Metal in Eighties" kogumiku kohta laekus kommentaar, et loodetavasti tuleb ka Soome special. Käesolev kogumik on nüüd mingi hädapärane vastus sellele soovile. Ainult, et Soome bändid on siin põhjamaade kogumikul selgelt vähemuses. Otsimisel on mul tähtsusjärjekorras esikohal black metal, seetõttu on see ülekaalus ja muud stiilid mõnevõrra pealiskaudsemalt esindatud. Ja vanakooli death, mille leidmisega Soomest ja Rootsist probleemi pole, ei sobi nagu kuidagi oma hoiakult blackiga kokku. Aga on ka erandeid ja need on siin esindatud. Seda ka veel, et mitmed siinsetest bändidest on hiljem teise nime ja rohkem või vähem muutunud koosseisuga päris tuntuks saanud. Näiteks soomlaste Holy Hell'ist sai Unholy, Mortem oli eelkäijaks Arcturusele, Deathfucki, Impostori ja Cheker Patroli liikmed kohtusid hiljem Mayhemis, crust punk bändist Oral sai Grotesque, millest omakorda hiljem At The Gates, Stigma Diabolicumist Thorns ja Black Deathist Darkthrone.
Tracklist:
1. HOLY HELL (Finland) - Intro
2. DAMNATIONS PRIDE (Sweden) - Demented
3. FLAMES OF HELL (Iceland) - Evil
4. MERCILESS (Sweden) - Total destruction
5. ISENGARD (Norway) - Thy gruesome death
6. BLACK DEATH (Norway) - Into the darkest depths
7. HOLY HELL - Time has gone
8. MORTEM (Norway) - Slow death
9. IMPOSTOR (Norway) - Beyond the dead
10. REPULSE (Finland) - Continual sarcasm
11. OBSCURITY (Sweden) - Unblessed domain
12. VALHALL (Norway) - Polluted holocaust
13. DISMEMBER (Sweden) - Substantially dead
14. CHEKER PATROL (Norway) - Jägermeister
15. BATHORY (Sweden) - War
16. DEATH FUCK (Norway) - Fucking scout
17. MAYHEM (Norway) - Mayhem
18. MORBID (Sweden) - Disgusting semla
19. NECROMANSER (Sweden) - Demon
20. HELLFIRE (Sweden) - Death revenge
21. DESEXULT (Denmark) - Megalomania
22. ORAL (Sweden) - Krysta
23. AUTOPSY TORMENT (Sweden) - Jason lives
24. XYSMA (Finland) - Charred limbs
25. STIGMA DIABOLICUM (Norway) - Into the promised land
26. GROTESQUE (Sweden) - Blood runs from the altar
Tegin mõned aastad tagasi ühele näitusele soundtracki. See isegi ilmus cdr-ina, tiraazh 50 ja see oli minuteada müügil Kunstihoones. Väheusutav, aga võibolla on isegi siiani mõned eksemplarid järel. Lylian Meister palus mult mõne sõna kommentaariks vahelehele ja kirjutasin siis sinna sellise loo:
Ühel päeval saabus mulle ootamatu kiri. Mu õppejõud ammustelt kunstiakadeemia päevilt oli valmistumas personaalnäituseks ja tegi pakkumise, et ma koostaksin näitusele helitausta. Kuna mingeid erinõudmisi polnud, siis otsustasin midagi kokku panna mõtetest, mida ma ei olnud saanud senini teostada. Veidi varem olin igaks juhuks mõned motiivid kassetile salvestanud vana rannamakiga (ma ei oska üldse muusikat üles kirjutada ja kui iga päev ei mängi, siis ei püsi asjad meeles). Niisiis käisin mõne korra stuudios ja iga kord sai nende motiivide põhjal paar lugu valmis tehtud. Kokku tuli kuus lugu. Neid saab võtta eraldiseisvatena, kuid seadsin need järgnevusse ja lisasin ühenduslülid, et oleks ikka nagu jooksev tervik, mis moodustab justkui mingi loo. Ega ma küll ei oska öelda, millest see lugu võiks konkreetselt jutustada. Võibolla on abiks, kui tutvustan lühidalt mõnda inspiratsiooniallikat, mida suudan ise tuvastada. Esimese loo põhimeloodia on laenatud ühelt 70ndate Itaalia progeroki kollektiivilt Errata Corrige (itaalia keeles "vigade parandus"). See on viisijupp nende kontseptuaalselt plaadilt, mille aluseks on Nibelungide saaga. Lihtne ja ilus meloodia oli mind kummitama hakanud, samuti kõlav bändi nimi. Viienda loo põhjana kasutasin Anna Aua lauldud monotoonset vokaaliharjutust. Mängisin sinna peale mazhoorse ja pehmekõlalise elektriklaveri käigu, nii et vokaali ja klaveri harmooniad olid ebakõlas. Kokku tuli imelikult melanhoolse meeleoluga lugu, üsna tontlik ja hämar. Anna on tegelikult lapsemeelselt rõõmus ja vallatu neiu, seetõttu sai loo nimeks "Nutvate klounide öö". Ülejäänu kohta oskan öelda vaid niipalju, et kui muusika on valmis, siis hakkan kõikvõimalikest kohtadest otsima lugusid mingil moel iseloomustada võivaid pealkirju. Viimase pala "Salut d'amour" nimi on võetud Edward Elgari ühe teose järgi. See lõpeb helikatkendiga filmist "The crimson cult": öine rongkäik metsas, kõlavad trummipõrin ja hüüded "Burn the witch!" Kokku on sattunud eksootiline progerokk, sajandialguse romantistlik helilooja, H.P. Lovecrafti ainetel tehtud õudukas jne. Samasugune seletamatu seos on ka sellel näitusel ja helitaustal.
Zhanr: early black & death metal, thrash, grindcore
Riik: USA
Faili suurus: 118,21 MB
Kuigi muidu väga palju rockmuusikast on sündinud ja kõige viljakamalt arenenud Ühendriikides, siis millegipärast black metali ajalugu on seal üsna jõuetu. Hellhammer, Bathory, Sodom ja Venom - esimese laine mõjuvõimsaimad tegijad on kõik pärit Euroopast. Seevastu kuulus thrashi nelik ja esimesed death metali bändid on jällegi USAst. See ei tähenda, et black metalit seal üldse ei tehtud, aga ühtegi massiliselt järgijaid saanud kultusbändi kaheksakümnendail USAst tõepoolest ei võrsunud. Kuigi Possessed ja isegi algusaastate Slayer võiksid veidi selle au osaks saada. Siin kogumikul on ka mitmeid bände keda tavaliselt eriti ei seostata black metaliga, aga minu arust on kõigil siiski piisavalt äratuntavaid sarnasusi.
Tracklist:
1. Desecration - Intro. Psycho
2. Nunslaughter - I am death
3. Black Dethe - Evil prayer
4. Insanity - Blood for blood
5. Possessed - Pentagram
6. Blood Thirsty Death - Evisceration
7. Sadus - Kill team
8. Dead - Mephestopheles + The cops
9. Satan's Host - King of terror
10. Satan's Massacre - Curse of the two blind people
Üks hea möödunud aastal ilmunud dark ambienti plaat, mida ma juba ammu tahtsin postitada aga ei viitsinud. Sattusin asja otsa tänu intrigeerivale nimele. Salapärane, kuid nõutuks tegev Indignant Senility ja "Plays Wagner", mis seostus automaatselt vanadel Moog süntesaatoritel tehtud switched-on plaatidega. Tegelikult "Switched-on Wagner" ongi juba olemas ja selle autoriks on saksa eksperimentaalelektroonik Curd Duca. Indignant senility ei ole siiski päris sedasorti asi. Wagneri töötlus tõepoolest aga selline, mis kõlab nagu sadu kordi ümberlindistatud kassett. Terve kuhi üksteisest ülevoolavaid sahinaid ja kohinaid ning kuskilt sealt vahelt kumab ähmaselt midagi klassikalise muusika sarnast. Tekitab mõnusat hauatagust meeleolu. Nagu EVP salvestused, kus staatilise müra seest püütakse leida sõnumeid teispoolsusest.
Kui mul millegi vastu huvi tekib, siis asun ma asja kallale mingi eriliselt maniakaalse põhjalikkusega. Ma ei saa enne rahu, kui olen praktiliselt kogu kättesaadava materjali läbi tuhninud. Mõned aastad tagasi tekkis mul huvi ekstreemse metali juurte vastu. Kõige vastu, mis selles vallas kaheksakümnendatel aastatel tehti. Seadsin piiriks aasta 1989, sest üheksakümnendail muutus kogu värk juba nii massiliseks, et seda võikski kuulama jääda. Ja alates kaheksakümnendatest, sest väga konkreetselt on juhtumisi nii, et seitsmekümnendail lihtsalt üldse veel ei tehtud ekstreemset metalit. Mida üldse tähendab ekstreemne metal? Laias laastus nimetatakse nii igasugust metalmuusikat alates thrashist. Tähendab siis thrash, death, black, grind ja kõik nende kõrvalharud. Kuna thrash oli juba kaheksakümnendate keskel täiesti etableerunud, siis tegin siin omakorda piirangu ja otsisin ainult deathi või blackiga segunenud thrashi. Kuna sedasorti metal oli kaheksakümnendail veel väga underground, siis 90% kogutud materjalist on demosalvestused ja enamasti äärmiselt lo-fi kvaliteediga. Aga see mulle just meeldibki. Kuigi ma pole oma uurimistööga kaugeltki lõpule jõudnud, on mul juba kogunenud piisavalt palju materjali kõikvõimalike temaatiliste kogumike jaoks. Nagu näiteks see Lõuna-Ameerika teemaline.
Iga inimene, kes mingilgi määral metalmuusikaga kokku puutunud, on ilmselt kuulnud midagi Sepulturast. Näiteks kui ma üheksakümnendate alguses sedasorti asjade vastu rohkem huvi tundma hakkasin, oli täiesti võimatu seda bändi mitte märgata. Samas sealsest üliviljakast skenest ei olnud kellelgi vähimatki aimu. Arvatavasti mõtlesid paljud minuga sarnaselt, et Sepultura on mingi imekombel tsiviliseeritud maailma eksinud kamp metsikuid pärismaalasi. Läks mööda umbes kümme aastat ja ma kuulsin teist Brasiilia karmi metalbändi - Sarcofago. Ja siis veel mõned aastad hiljem avas üks sõber mu silmad kogu sellele hullumeelsusele, mis sel kontinendil juba viimased 25 aastat toimunud on. Vist "Global metal" dokumentaalis räägiti selle huvitavast tekkeloost. Brasiilias toimus nagu mingi laulev revulotsioon. Millalgi kaheksakümnendate alguses lubati riiki esimesed rahvusvaheliselt tuntud hevibändid, mis oli paljudele noortele täiesti ilmutuslik sündmus. Äkitselt olid kõik kohad täis kirglikke hevimehi ja igaüks tegi oma bändi. Mänguoskus ja mõnusalt mahlaka saundi leidmine olid vaid vähestele olulised, peaasi et oleks ainult hästi vihane. Erakordselt dementset metalit leidub ka väljaspool Brasiiliat. Näiteks Kolumbias, Peruus, Uruguais, Tsiilis ja Mehhikos. Dementsuse all mõtlengi seda tohutult kohmakat pillimängu, mis muudab nende niigi põrgulikult vihase muusika peaaegu hirmuäratavalt kaootiliseks ja ettearvamatuks. Huvitav on ka see, et Lõuna-Ameerika ekstreemses metalis justkui ei kujunenud välja selliseid tüüpvõtteid, mille põhjal läänemaailmas tekkisid vanakooli death ja black. Paljud Lõuna-Ameerika bändid on ikkagi pigem väga üle võlli thrash.
