Esitaja: Nuclearhammer
Aasta: 2006, 2007, 2009
Zhanr: WAR METAL!
Riik: Canada
Faili suurus: 147,73 MB
Oma metalivaimustuses ajan ma taga ikka peaaegu eranditult mingi friiklusega silmapaistvaid tegijaid, aga vahest harva juhtub ka nii, et leian mõne täiesti niiöelda hetero bändi, mis on nii hea, et ei lase ennast kuidagi ignoreerida. Nuclearhammer osutus just selliseks bändiks. Nii heaks, et mul ei piisanud ühest plaadist, vaid oli vaja kohe kätte saada ka kõik teised. Nende stiiliks on kõige puhtakujulisem war metal. See on stiil, mille alustala ja ühtlasi ka kõige kõvem esindaja on siiani Blasphemy. Blasphemyl on ilmunud ainult kaks stuudioalbumit, viimane neist aastal 1993, kuid imelikul kombel tegutsevad nad järjekindlalt siiani. Kuid ega war metalit ei tehta üldse vähe - see on trend, mis on aastatega üha kasvanud, neid bände on kaasajal lugematult palju, siiski pole ükski neist minu arust küündinud samale tasemele Blasphemyga. See tähendab, et kellelgi pole õnnestunud päris veenvalt jäljendada seda müstiliselt kumisevat saundi, nende peaaegu kaoseks kuhjuvat kiirust ja ilma igasuguse tehnilise trikitamiseta toorest primitiivsest jõudu. Enamus war metali bände üritavad küll karmi nägu teha, aga üldiselt kujunebki nende probleemiks liiga hea mänguoskus. Atmosfäär ei mahu enam ära kogu selle peene musitseerimise keskele. No ja siis ma leidsin Nuclearhammeri - parim kaasaja war metal Blasphemy järel. Mu jutt kisub nüüd natuke romantiliseks, aga see on selline teatav loomalikus või metsikus, mis siin muusikas töötab. Umbes sama tunne, mis võib tekkida mõne suure ja ärritunud metsloomaga kokku sattudes. On teada, et ta on väga tugev, et ta võib juba kasvõi kogemata sul käpalöögiga pea otsast rebida. Samas on võimatu ennustada, mida ta oma primitiivse loomamõtlemisega ette võtab. Kindlasti ei hakka ta mingit keerulist lugu jutustama või osavalt kukerpalle tegema. Esialgu ta lihtsalt passib vihaselt ja karjub. Igal juhul on kindel, et nalja ta ei tee, sest loomadel ju puudub huumorimeel.
Laadisin üles kolm plaati - "Immortalized Hatred" (2006), "Existence of Abhorrence" (2007) ja "Obliteration Ritual" (2009). Kõige vihasem on "Existence of Abhorrence", sellest soovitan ka alustada. 2009 aasta plaat ilmutab juba kergeid väsimuse märke, aga on ka siiski täiesti OK.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar