neljapäev, 10. märts 2011

Joseph Hammer "I Love You, Please Love Me Too"

Esitaja: Joseph Hammer
Aasta: 2010
Zhanr: sound collage, hauntology, plunderphonics
Riik: USA
Faili suurus: 94,84 MB

Oma psühhedeelsuses viis see erakordselt hea plaat mu mõtted narkootikumidele. Kui kuskil peol või kontserdil LSD-d teha, siis kohati võib tekkida selline intensiivne hajeviloleku tunne, kus muusika ja seda ümbritsev melu sulab täiesti ühtseks tervikuks. Mitte ainult helide kohalt, vaid kujuneb üleüldine mustrimaailm valgusest, värvidest, kuuldud lausekatkenditest ja kõikvõimalikest tunnetest ja mõtetest. Need mustrid põimuvad, juhuslikult kokku saanud detailid sulanduvad kõige isenesestmõistetavamal moel, kuid pideva liikumise tõttu on väga raske midagi analüüsida ja järgi mõelda. See on paras virrvarr. Tavalisel peol on sama tunne nagu oleks äkki sattunud keset ööd täiesti võõras riigis toimuvale lõbustuspargi festivalile. Kuna see plaat seostus mul kaines olekus taoliste asjadega, siis ma kujutan ette, et ainete mõju all ajaks ta võibolla lausa iiveldama. Nagu topeltkogus ma mõtlen. Ja üldse tundub mulle, et muusika ja teatud stimulandid on justkui üksteise aseained. Adekvaatses olekus võib muusika kuulamine viia mingisse teise seisundisse, ma arvan, et seda tehaksegi suures osas sel eesmärgil. Ei midagi ulmelist muidugi, a ta lihtsalt pakub meeldivat ajaviidet, aitab igasugust banaalset argijama unustada, suunab oma abstraktsel moel mõtlemist. Samas droogide mõju all võib muusika tunduda kõige tühisema enesekeskse mänguna kõikvõimaliku igapäevase sagimise all, mis pakub sel hetkel palju vahetumat elamust.
Joseph Hammer, kes teeb muusikat juba alates aastast 1980, tegeleb musique concrete, keskkonnasalvestuste ja muu taolise eksperimenteeriva heliga. Kui sellised terminid võivad seostuda millegi eluvõõra või kuivalt akadeemilisega (vähemalt mul tihtipeale seostuvad), siis seda ei maksa karta. "I Love You, Please Love Me Too" on sama akadeemiline kui näiteks James Ferraro. Käesolev plaat koosneb kahest pikast helikollaazhist, mis kõlab umbes nagu ühe eklektilise ja retrolembese dj plaadikotist oleks juhuslikult (tegelikult muidugi väga hoolikalt valides) võetud ports plaate ja siis need kõik koos mikserisse või õigemini pesumasinasse visatud. No ja siis need luupivad helikatkendid hulbivad niimoodi näiliselt lohakalt. Aga asi ei muutu kaootiliseks ega valgu laiali, sest see kujuteldav trummel, kus nad pöörlevad hoiab neid kindlalt oma haardes. Muudkui keerleb ja keerleb ning kuigi siin puuduvad igasugused konkreetsed biidid, mõjub kõik väga energiliselt ja tujutõstvalt.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

tänan, harutab taju laiali küll. eks biit ole üldiselt veits üle tähtsustatud jah - see ju näiteks väga funky.

silver