"Enigma variatsioonidel" on jälle kindla ülesehitusega lood. Üritasin vist ellu viia oma unistust teha lõpuks korralikku seitsmekümnendate vaimus progerokki, aga päris nii see muidugi välja ei kukkunud. Ei oskagi eriti midagi pikemalt kirjutada selle plaadi kohta. Üldiselt oli aeg kui neid lugusid tegime ja kontsertidel esitasime päris mõnus. Saime isegi korra Ungaris käia.
Aga plaati oli üsna keeruline välja anda. Ma pole ise kunagi suutnud mingi promotöö ja väljaandmisega rabeleda, ei saa aru kuidas need süsteemid töötavad ja siis sai kuidagi Janno Zõbin selle tarbeks nõusse räägitud. Noh, jällegi võeti plaat kuidagi äärmiselt leigelt vastu. Mõned arvustused paaris kohalikus lehes, eriti ei kiidetud, eriti ei sõimatud (väljaarvatud mingi Rada7 artikkel, mis oli lausa jahmatavalt negatiivne). Ja täpselt samuti nagu "Passioon & Fuuga" puhul - enamus sellest kolmesajasest tiraazhist lihtsalt kadus kuskile olematusse. Paaris Tallina plaadipoes olid üksikud eksemplarid, "Juuksuris" ka mõned, siis kadusid isegi sealt ära ja oligi kõik. Mõjus väga masendavalt, justkui oleks kaks aastat mittemillegi nimel vaeva näinud. Siis oligi nii, et polnud nagu enam tahtmist seda bändi edasi teha. Tegelikult ei osanud enam kuskile edasi liikuda ka, sest juba nii palju erinevaid asju oli aja jooksul läbi proovitud ja millegi juurde tagasi pöörduda polnud mõtet. Et midagi nagu pooleli ei jäänud. Praeguseks olen LL'ist juba niivõrd distantseerunud, et tundub kohati lausa uskumatu, et sai kõike seda tehtud. Imelikul kombel "Passioon & Fuuga" on praegu ainus plaat Luarviku diskograafias, mis kõlab mu jaoks aktuaalselt.
"Passioon & Fuuga" on mõnes mõttes nagu tellimustöö. Eesti Raadiost pakuti tasuta stuudioaega ja ei saa ju võimalust kasutamata jätta kui tasuta pakutakse. Tegin sel ajal "Fantaasia" saateid Klassikaraadios ja sealtkaudu kuidagi tekkis see variant. Samas kogu Luarviku värk oli tõsiselt käärima läinud. Vahepeal kuulutasime isegi välja viimase kontserdi, mis aga õnnestus ootamatult hästi, tuli uusi pakkumisi ja nii me jätkasime. Olin hiljuti hakanud kasutama Soulseeki ja äkki oli mitu korda rohkem muusikat käes kui varem. Aga Luarviku puhul oli vist põhiliseks inspiratsiooniks igasugune avantrock, avantproge, rock-in-opposition ja muud taolised asjad. Magmast sai ka tohutu eeskuju, siiamaani olen tegelikult suur fänn. Näiteks loos "Tantsib huntidega" üritasin vist midagi zeuhlilikku tekitada, aga ega ta ikka ei kõla üldse sedamoodi.
Läksime siis stuudiosse, aga ühtegi lugu või mingit kindlat tegevuskava polnud. Koos Andresega tuli kaasa Kiwa, kes pakkus välja oma tekstid, mis on vist osaliselt ilmunud ka raamatus "Roboti tee on nihe". Üks lahe asi seal stuudios oli tiibklaver, seda ekspluateerisime päris kõvasti. Igas loos on klaverikeeltega kolistamist ja osad lood ainult sellel põhinevadki. Andresel oli vana vene sünt "Polyvox". Kasutasin seda loos "Maastik kadakaga" kuigi mitte eriti osavalt, sest see oli üldse esimene ja viimane kord kui ma seda sünti mängisin. Kui materjal oli üles võetud, sai ülekuulates selgeks, et ilma igasuguste efektide ja miksimistrikkideta kõlab ta lootusetult puiselt. Paraku Eesti Raadio stuudios ei saanud midagi sellist teha, tundus et nende ainuke funktsioon on vaid kvaliteetne helisalvestus. Tuli kõik träkid eraldi datana plaadile kirjutada, terve tornitäis cdr-e, ja minna sellega vanasse tuttavasse Kaur Faltise stuudiosse. Alles seal lõikasime sessiooni tükkideks ja tekkisid mingid looalged. Tohutul hulgal ja igasse võimalikku kohta on lisatud efekte. Ikka oli midagi puudu. Andres pakkus välja kellegi kitarristi bändist Loom. Ma ise ei tundnud Lauri-Dagi siis üldse, ei osanud midagi arvata, aga proovida võis ikka. Eelnevalt muidugi õpetussõnad, nagu kõigi uustulnukate puhul, et meil siuke hästi vaba ja spontaanne teema, vaja oleks tõsist karmikõlalist kitarrilõhkumist jne. Ma ei tea kas Lauri-Dag oli varem sellist vaba improvisatsiooni teinud, igaljuhul see õnnestus tal väga kenasti. Sobib plaadi üldmeeleoluga igati kokku.
"Passioon & Fuuga" on ainuke Luarviku plaat mille on välja andnud reaalselt eksisteeriv plaadifirma. See polnud enam cdr vaid ikka päris cd. Aga kahjuks ei võetud seda plaati kuigi hästi vastu. Võibolla seetõttu, et siin puudus juba igasugune side popmuusikaga. "Tuulte pöörises" oli näiteks lugu mida mäletati "Baltic Station Sessionilt", "Tabamata imel" oli vist kõige meeldejäävam "AK", kuid "Passioon & Fuuga" peal pole ühtegi lugu mida oleks esile tõstetud.
Plaat ilmus üsna suures tiraazhis, kuid enamus sellest kogub ilmselt siiani kuskil hulgilao nurgas tolmu. Pärast plaadiesitlust vist mingeid kontserte enam ei tulnud, proove me niikuinii ei teinud juba aastaid ja siis ühel hetkel otsustaski Andres Luarvikuga lõpetada. Ma ise tundsin, et tahaks siiski veel midagi teha, nii et päris laiali bänd ei läinud. Aga edasisest juba järgmises sissekandes.
Seda plaati pole tegelikult nagu õieti ilmunudki. Lihtsalt tegin mingi väikse koguse cdr-e ja võimaluse korral müüsin mõnel kontserdil. Esmalt vist festivalil Kuri Proge aastal 2007. Katkend siinsest materjalist on aga plaadil, mis ilmus Mihkel Samarüütli raamatu "evol" vahel. See polnud üldse muusikaplaat vaid kogum igasuguseid diktofoniga salvestatud keskkonnahelisid. No ja kuskil seal vahel on selle diktofoniga sattutud Luarviku kontserdile. Alles hiljem sain teada, et on olemas mitte ainult see jupp vaid täispikk kontsertsalvestus.
Kontsert toimus Tartu Kunstnike Majas fantaasiakunsti näituse "Varjukülg" avamisel. Luarvikuga oli periood, kus jätkasime umbes sarnaste liveimprodega nagu juba "Tabamata ime" albumil kuulda võib, aga nad olid muutunud järjest metsikumateks ja destruktiivsemateks. Ja igal kontserdil oli keegi külalisliikmena lisaks. Antud korral olime kutsunud Joosep Niimeisteri. Ei oska öelda kuidas me ta leidsime, ta oli meist mitu aastat noorem ja polnud minuteada varem kuskil bändis mänginud. Mäletan vaid seda, et andsin talle kuulata ühe Peter Brötzmanni plaadi, mille olin just Jaan Toomiku käest saanud ja ütlesin, et ürita umbes samamoodi mängida. Ma ei tea kas ta siis järgis seda või mitte, igaljuhul siin kontserdil kõlab tema trompet küll väga usutavalt.
(Alloleval pildil siiski pole Joosep, temaga koos pole ühtegi fotot. See on saksofonimängija Aulis Nemvalts ja kontsert toimus Von Krahlis, Oli ühtlasi ka sellesama Mihkel Samarüütli raamatu presentatsioon).
Eks neid kontsertsalvestusi sai varem ja hiljem veel tehtud, aga alati püüdsime ikka võimalikult kvaliteetset heli kätte saada ja nüüd on selge, et see oli täiesti vale lähenemine. Tartu live on just seetõttu nii hea, et ta on suvaliselt kuskilt publikumelu keskelt võetud. Vaiksemates kohtades on kuulda diktofoni plõksumist, vahepeal jalutatakse üldse majas ringi, kuskilt hakkavad kostma triphopi rütmid, mingid juhuslikud vestluskatkendid. Ma arvan, et see on enamat kui lihtsalt kontsertsalvestus. See on ühe teatud aja ja ruumi dokumentatsioon. Olen kuulanud viimasel ajal palju plaadifirma Sublime Frequencies kogumikke, kus igasuguste eksootiliste kultuuride traditsiooniline ja popmuusika on salvestatud segamini keskkonnahelidega. "Live in Tartu"t võiks kuulata samamoodi - näitena underground peost kuskil perifeerses riigis.
Millalgi üsna varsti pärast "Baltic Station Session"it pidi Kert Rebane minema pikemaks ajaks Saksamaale õppima. Algusest peale oli bassimängijaid või üldse mõttekaaslasi väga raske leida ja kui Kert oli ka läinud paistis, et tuleb Andresega kahekesi jätkata. Laenasin efektiploki, et sünt massiivsemalt kõlaks. 70ndate alguse väljavenitatud vormiga kaootilisevõitu improlaamendamine tundus sel ajal põnev väljakutse, "Bitches Brew"d ja muid Miles Davise selle perioodi asju kuulasime põhjalikult. Mulle oli ka eeskujuks Beggars Farm - nad olid samuti sujuvalt jazzrocki poole liikunud ja võtnud peamiseks sooloinstrumendiks klahvpillid. BF-i Heikki oligi see kes tutvustas mulle Soft Machine'i ja teisi Canterbury koolkonna bände. Need Harju mäelt ostetud proge ja fusioni kuldajastu pärlitega vene piraatplaadid kujunesid äärmiselt oluliseks inspiratsiooniallikaks. Nii et tegime Luarvikuga mingit sündi ja trummide improt. Olid mõned powerchordid ja lihtsad teemad, aga iga kord arenes asi omasoodu ja konkreetseid lugusid, mida oleks saanud korduvalt esitada ei tekkinudki. "Tabamata ime" kolm viimast träkki, niiöelda plaadi teine pool, peaks andma ettekujutuse mismoodi need tollased kontsertjämmid kõlasid.
Nelja esimese stuudioträkiga oli aga hoopis teine lugu. Kuna Luarvikuga meil ei tulnud lugude kokkupanekust sel ajal midagi välja, siis hakkasin omaette nokitsema. Korraga tekkis esimenisvõimalus ja ajasin kokku ajutise projekti. Margo Pajula mängis trumme ja Tarvo Kaspar Toome sünti. Nimeks sai võetud Briljantkäed. Kontsert oli koos Contus Firmuse ja Echosilence'iga Von Krahlis ja kuna edasisi kindlaid plaane ja ideid projektiga polnud, siis jäigi see viimaseks etteasteks. Aga Luarvikuga olid lood nii, et oli vaja uus album teha. Juba üle aasta oli eelmisest möödas, kuid asi oli järjest laialivalguvamaks muutunud. Olid ainult need liveimprod, mis polnud siiski nii head, et oleks saanud tervikuna avaldada. Käisingi siis välja need samad neli Briljantkäte lugu. Tegelikult olid need pigem motiivid ja enamus on siiski salvestamisele eelnenud proovide jooksul koos välja mõeldud.
Ei mäleta täpselt mis koguses lõpuks plaati tegime, millegipärast tiraazhid lähevad mul alati meelest, igaljuhul on neid veel u. 15 järel. Ja kokkukleepimata ümbriseid on mul terve kastitäis rõdul, mitusada tükki, sest oli vist mingi soodne diil kellegi tuttava trükkijaga.
P.S. Allolev foto on plaadiesitluselt KuKus ja siin on teise sündi taga hoopis Taavi Laatsit.
Seda veel, et tänuväärselt on "Tabamata ime" sissekantud ka Mart Juure raamatusse "101 Eesti popmuusika albumit" ja loost "Planeetide paraad" on kirjutanud Tõnis Kahu oma raamatus "Viis + sõnad. 40 Eesti parimat poplugu".
Aeg ajalt on see mul ikka mõttes olnud, kuid pole aega leidnud. Igaljuhul võtan nüüd end kokku ja laen lõpuks kõik Luarviku albumid üles, sest ega neid kuskil mujal blogides pole.
Kõigepealt siis "Baltic Station Session". Ilmus kassetina, tiraazh 50 kui ma ei eksi. Sai neid kümnekaupa "Cosmos Control"i viidud. Üsna kiiresti said otsa. Oli veel see aeg kui kassetti oli odavam ja lihtsam avaldada kui laserplaati. Aga siis kohe lõppes see aeg ära ja kogu kassetiteema tundus lootusetult aegunud. Kuna seda niiöelda demoalbumit justkui oleks võinud veel olla siis hakkasime cdr-e kõrvetama. Mingit kindlat tiraazhi siiski ei tulnud, ei viitsinud lihtsalt tegeleda eriti asjaga. Mul polnud sel ajal veel arvutit ka ja ei tahtnud nagu pidevalt tülitada tuttavaid plaadikõrvetamisega. Kõrvetasime väikestes kogustes kontsertidel müügiks või kui keegi konkreetselt küsis. Ei oska öelda palju neid nii müüsime. Võibolla 50, võibolla rohkem. Ja ümbrised muutusid ka aja jooksul. Kokku oli kolm erinevat kujundust.
Võrreldes järgnevate albumitega on see äärmiselt toores ja kohmakas materjal. Igas loos on siin vähemalt paar kokkumängu viga või muud äpardust. Kuna erilist kiirustamist polnud, tervelt kaks päeva mängisime seitset lugu sisse, siis ma arvan, et lihtsalt see värk käis meil tehniliselt üle võimete. Vähemalt enda kohta võin öelda, et suutsin vaevu-vaevu neid lugusid puhtalt lõpuni mängida ja tegelikult on see kõigil Luarviku plaatidel nii olnud. Selle järjest uuesti sissemängimise ja ülelindistamisega veel siuke nali ka (ma vist tegelikult ainuke kes seda tähele on pannud), et "Aitäh, Radari" alguses kõlab ähmaselt läbi ka "Hassani nõela" algus, sest lint oli ülesalvestamisest juba nii kulunud.
Aga see jutt pole mõeldud üldse hädaldamisena. Kõik need probleemid tundusid siis täiesti tühised. Mingi korraliku stuudiosessiooni jaoks niikuinii raha polnud ja tegelikult ei teadnudki üldse mida seal stuudios miksides teha saaks. Peamine oli lihtsalt lood enne tüütuks muutumist ära salvestada, sest me olime neid juba aasta otsa harjutanud ja livedel mänginud. Uusi ei saanud ka eriti juurde teha, sest vanad ei oleks enam meeles püsinud. Midagi ju üles ei kirjutanud ja proove ei olnud kombeks linti võtta. Praegu ma näiteks ei suuda enam ühtegi Luarviku lugu sündil mängida. Anyway, taoline naiivsus ja kogu see tahumatus tundub mulle nüüd selle albumi suurima plussina. "Baltic Station Session" on selles mõttes väga vahetu ja siiras. Ma ei mäleta sellega seoses mingit otsimist või erinevate võimaluste katsetamist. Puudus mõõdupuu parema või halvema suhtes, sest keegi meist polnud midagi sarnast varem teinud. Kui ma ka tahaksin, ei suudaks ma enam niimoodi mõelda ega mängida. Ma võin ainult seda imiteerida. Nii juhtub siis kui silmaring ja teadmised üha laienevad. Loomulikult oli ka siis palju eeskujusid kelle moodi oleks tahtnud kõlada, aga nad kõik olid nii kaugel kuskil teises maailmas, tundus täiesti utoopiline millegi sarnaseni jõuda. Umbes nii - tulen proovi, pleieris mängib parajasti Radari "Tipptund kesklinnas", kuid kui olen lastele klaveriharjutamiseks mõeldud nõmeda sündi sisse lülitanud ja kuulen samal ajal kuidas bändikaaslane maadleb bassi häälestamisega, tajun seda mõõtmatut lõhet ettekujutuse ja reaalsuse vahel ja hakkan lihtsalt mängima, ükskõik mis siis ka välja ei tuleks. Noh, tuli selline asi välja, et päris lõbus on kuulata siiamaani.
Viimane lugu "Looduse kroon" on salvestatud hiljem Orbital Voxis. Seda algsel kassetiversioonil polnud. Seoses Operation B festivaliga kus me olime esinenud ilmus kogumik "Estonian Unsigned" mis saadeti vist kuskile välisriikide raamatukogudesse promoplaadina laiali. See oli Luarviku esimene professionaalse stuudio kogemus. Ka esimene lugu kus ma mängin sündil bassipartiid, sest Kert oli vahepeal bändist lahkunud ja ega me ei leidnudki enam ühtegi uut bassimeest. Eelmine aasta ilmus "Looduse kroon" ka kogumikul "EKA muusika fond". Ja Out-Or tegi sellest kunagi remiksi ning Andres tegi sellele video, aga minu arust see kuskile plaadile ei jõudnudki.
