esmaspäev, 25. juuli 2011

Luarvik Luarvik "Baltic Station Session" (2000)


Aeg ajalt on see mul ikka mõttes olnud, kuid pole aega leidnud. Igaljuhul võtan nüüd end kokku ja laen lõpuks kõik Luarviku albumid üles, sest ega neid kuskil mujal blogides pole.
Kõigepealt siis "Baltic Station Session". Ilmus kassetina, tiraazh 50 kui ma ei eksi. Sai neid kümnekaupa "Cosmos Control"i viidud. Üsna kiiresti said otsa. Oli veel see aeg kui kassetti oli odavam ja lihtsam avaldada kui laserplaati. Aga siis kohe lõppes see aeg ära ja kogu kassetiteema tundus lootusetult aegunud. Kuna seda niiöelda demoalbumit justkui oleks võinud veel olla siis hakkasime cdr-e kõrvetama. Mingit kindlat tiraazhi siiski ei tulnud, ei viitsinud lihtsalt tegeleda eriti asjaga. Mul polnud sel ajal veel arvutit ka ja ei tahtnud nagu pidevalt tülitada tuttavaid plaadikõrvetamisega. Kõrvetasime väikestes kogustes kontsertidel müügiks või kui keegi konkreetselt küsis. Ei oska öelda palju neid nii müüsime. Võibolla 50, võibolla rohkem. Ja ümbrised muutusid ka aja jooksul. Kokku oli kolm erinevat kujundust.

Võrreldes järgnevate albumitega on see äärmiselt toores ja kohmakas materjal. Igas loos on siin vähemalt paar kokkumängu viga või muud äpardust. Kuna erilist kiirustamist polnud, tervelt kaks päeva mängisime seitset lugu sisse, siis ma arvan, et lihtsalt see värk käis meil tehniliselt üle võimete. Vähemalt enda kohta võin öelda, et suutsin vaevu-vaevu neid lugusid puhtalt lõpuni mängida ja tegelikult on see kõigil Luarviku plaatidel nii olnud. Selle järjest uuesti sissemängimise ja ülelindistamisega veel siuke nali ka (ma vist tegelikult ainuke kes seda tähele on pannud), et "Aitäh, Radari" alguses kõlab ähmaselt läbi ka "Hassani nõela" algus, sest lint oli ülesalvestamisest juba nii kulunud.
Aga see jutt pole mõeldud üldse hädaldamisena. Kõik need probleemid tundusid siis täiesti tühised. Mingi korraliku stuudiosessiooni jaoks niikuinii raha polnud ja tegelikult ei teadnudki üldse mida seal stuudios miksides teha saaks. Peamine oli lihtsalt lood enne tüütuks muutumist ära salvestada, sest me olime neid juba aasta otsa harjutanud ja livedel mänginud. Uusi ei saanud ka eriti juurde teha, sest vanad ei oleks enam meeles püsinud. Midagi ju üles ei kirjutanud ja proove ei olnud kombeks linti võtta. Praegu ma näiteks ei suuda enam ühtegi Luarviku lugu sündil mängida. Anyway, taoline naiivsus ja kogu see tahumatus tundub mulle nüüd selle albumi suurima plussina. "Baltic Station Session" on selles mõttes väga vahetu ja siiras. Ma ei mäleta sellega seoses mingit otsimist või erinevate võimaluste katsetamist. Puudus mõõdupuu parema või halvema suhtes, sest keegi meist polnud midagi sarnast varem teinud. Kui ma ka tahaksin, ei suudaks ma enam niimoodi mõelda ega mängida. Ma võin ainult seda imiteerida. Nii juhtub siis kui silmaring ja teadmised üha laienevad. Loomulikult oli ka siis palju eeskujusid kelle moodi oleks tahtnud kõlada, aga nad kõik olid nii kaugel kuskil teises maailmas, tundus täiesti utoopiline millegi sarnaseni jõuda. Umbes nii - tulen proovi, pleieris mängib parajasti Radari "Tipptund kesklinnas", kuid kui olen lastele klaveriharjutamiseks mõeldud nõmeda sündi sisse lülitanud ja kuulen samal ajal kuidas bändikaaslane maadleb bassi häälestamisega, tajun seda mõõtmatut lõhet ettekujutuse ja reaalsuse vahel ja hakkan lihtsalt mängima, ükskõik mis siis ka välja ei tuleks. Noh, tuli selline asi välja, et päris lõbus on kuulata siiamaani.
Viimane lugu "Looduse kroon" on salvestatud hiljem Orbital Voxis. Seda algsel kassetiversioonil polnud. Seoses Operation B festivaliga kus me olime esinenud ilmus kogumik "Estonian Unsigned" mis saadeti vist kuskile välisriikide raamatukogudesse promoplaadina laiali. See oli Luarviku esimene professionaalse stuudio kogemus. Ka esimene lugu kus ma mängin sündil bassipartiid, sest Kert oli vahepeal bändist lahkunud ja ega me ei leidnudki enam ühtegi uut bassimeest. Eelmine aasta ilmus "Looduse kroon" ka kogumikul "EKA muusika fond". Ja Out-Or tegi sellest kunagi remiksi ning Andres tegi sellele video, aga minu arust see kuskile plaadile ei jõudnudki.

Kommentaare ei ole: