Basil Kirchin "Primitive London / The Freelance"

Esitaja: Basil Kirchin

Aasta: 1965/1970 (2010)

Zhanr: soundtrack, jazz

Riik: Inglismaa

Faili suurus: 53,2 MB

Mu lemmik filmiheliloojal ilmus eelmine aasta plaat varem avaldamata materjaliga. Ma pole siiani seda blogides märganud, nii et tasub kiiresti allalaadida enne kui võibolla ära kustutatakse. Siin albumil on soundtrackid kahele filmile. "Primitive London" on tüüpiline sensatsiooni jahtiv mondo film, kus vaadeldakse modisid ja biitnikke, prostituute ja swingereid, sünnitamist, kanade tapmist jne. Ise pole näinud, nii et ei oska öelda, kas igav või lõbus. Igaljuhul tuntud ta pole. Ja teine film "The Freelance" on veel tundmatum. Otsisin IMDb'st ja seal oli mitu tükki sellenimelisi ja ma ei viitsinud pikemalt süveneda. Kõik see polegi muidugi tähtis, sest ega ma ei propageerigi praegu filmi vaid muusikat ja Basil Kirchin on siin plaadil jällegi oma kindlas kvaliteedis.

Mediafire

Nuclearhammer: kolm plaati (2006-2009)

Esitaja: Nuclearhammer

Aasta: 2006, 2007, 2009

Zhanr: WAR METAL!

Riik: Canada

Faili suurus: 147,73 MB

Oma metalivaimustuses ajan ma taga ikka peaaegu eranditult mingi friiklusega silmapaistvaid tegijaid, aga vahest harva juhtub ka nii, et leian mõne täiesti niiöelda hetero bändi, mis on nii hea, et ei lase ennast kuidagi ignoreerida. Nuclearhammer osutus just selliseks bändiks. Nii heaks, et mul ei piisanud ühest plaadist, vaid oli vaja kohe kätte saada ka kõik teised. Nende stiiliks on kõige puhtakujulisem war metal. See on stiil, mille alustala ja ühtlasi ka kõige kõvem esindaja on siiani Blasphemy. Blasphemyl on ilmunud ainult kaks stuudioalbumit, viimane neist aastal 1993, kuid imelikul kombel tegutsevad nad järjekindlalt siiani. Kuid ega war metalit ei tehta üldse vähe - see on trend, mis on aastatega üha kasvanud, neid bände on kaasajal lugematult palju, siiski pole ükski neist minu arust küündinud samale tasemele Blasphemyga. See tähendab, et kellelgi pole õnnestunud päris veenvalt jäljendada seda müstiliselt kumisevat saundi, nende peaaegu kaoseks kuhjuvat kiirust ja ilma igasuguse tehnilise trikitamiseta toorest primitiivsest jõudu. Enamus war metali bände üritavad küll karmi nägu teha, aga üldiselt kujunebki nende probleemiks liiga hea mänguoskus. Atmosfäär ei mahu enam ära kogu selle peene musitseerimise keskele. No ja siis ma leidsin Nuclearhammeri - parim kaasaja war metal Blasphemy järel. Mu jutt kisub nüüd natuke romantiliseks, aga see on selline teatav loomalikus või metsikus, mis siin muusikas töötab. Umbes sama tunne, mis võib tekkida mõne suure ja ärritunud metsloomaga kokku sattudes. On teada, et ta on väga tugev, et ta võib juba kasvõi kogemata sul käpalöögiga pea otsast rebida. Samas on võimatu ennustada, mida ta oma primitiivse loomamõtlemisega ette võtab. Kindlasti ei hakka ta mingit keerulist lugu jutustama või osavalt kukerpalle tegema. Esialgu ta lihtsalt passib vihaselt ja karjub. Igal juhul on kindel, et nalja ta ei tee, sest loomadel ju puudub huumorimeel.

Laadisin üles kolm plaati - "Immortalized Hatred" (2006), "Existence of Abhorrence" (2007) ja "Obliteration Ritual" (2009). Kõige vihasem on "Existence of Abhorrence", sellest soovitan ka alustada. 2009 aasta plaat ilmutab juba kergeid väsimuse märke, aga on ka siiski täiesti OK.

Mediafire

Absurd "Life Beyond The Grave: 1992-1994" (Compilation)

Esitaja: Absurd

Aasta: 2010

Zhanr: NSBM/lo-fi/dark folk/punk

Riik: Saksamaa

Faili suurus: 163,3 MB

Ükspäev lugesin tööl olles ajaviiteks oma black metali lemmikute intervjuusid. Pitchforkile antud Akitsa intervjuust selgus, et algusest peale on nende üheks suurimaks eeskujuks olnud saksa bändi Absurd esimesed demod. Olin Absurdiga varem väga põgusalt tutvunud, nad on BM undergroundis nii kõva nimi, et neid mitte teada on lihtsalt võimatu, aga olin kuulanud vale plaati ja teinud selle põhjal vale järelduse. Teadsin Absurdi esimest "korralikku" albumit "Facta Loquuntur" ja see tundus mulle varem ja ka praegugi liiga punk, et huvi pakkuda (kõikidele pungiliku BMi huvilistele on see samas muidugi kohustuslik), seega loobusin edasi uurimast. Nüüd, mil olen neid õigeid demosid kuulanud, saan täpselt aru millest Akitsa vaimustus. Ühtlasi pean tunnistama, et arvamus Akitsa originaalsusest langes päris kõvasti. Kohe on selge kust on tulnud need imelikud rütmid, primitiivsed arranzheeringud, puhta häälega pohhuistlik möödalaulmine jne. Absurd tegi seda kõike kümme aastat varem. Aga Akitsat ei maksa siiski alahinnata, sest ega keegi teine (kui üldse keegi) seda Absurdi pärandit nii hästi edasi ei arenda. Metal Archives'ist diskograafiat uurides tuli välja, et Absurdil ilmus 2010 aastal võimsalt põhjalik kogumik, mis annab täieliku ülevaate nendest esimestest aastatest. Ma arvan, et see on kõige olulisem retrospektiivne kogumik, mis eelmisel aastal ilmus.

P.S. Ja seda ma ka ei teadnud varem, et kurikuulus Hendrik Möbus on selline prillidega nohkar. Tõeliselt armas väike Hitler.

Mediafire

EDASI: mõni sõna selgituseks

Kolmapäeval, 5. jaanuaril kell 17 on Hobusepea Galeriis mu näituse "Guts'n'Roses" avamine. See on ülevaade viimase pooleteise aasta loomingust. Mul on olnud väga aktiivne periood. Esmakordselt elus oli nii, et maalisin peaaegu iga päev paar tundi. Plaan on eksponeerida üle kolmekümne maali, aga eks see selgub alles tööde ülespanekul, kui mitmele ruumi jagub.

Ühtlasi ilmub näituse avamisega samal päeval ja samas kohas kaks EDASI plaati. Olen selle nime all muusikat teinud juba viimased 6-7 aastat, aga esimene võimalus midagi avaldada saabus alles nüüd. Neil kogumikel on täiesti uusi 2010 aastal tehtud lugusid, värskeid ümbertöötlusi varasemast materjalist ja ka aastal 2004 tehtud vanu asju. Teatud mõttes on kõik siiski uus, sest plaadile pole neist varem midagi jõudnud.

Selgitaks ka pisut muusikalist tausta. EDASIga 2003 aastal alustades mingit eesmärki kindlat stiili järgida polnud. Eelkõige sai see loodud just soovist teha midagi, mis ei oleks kinni popi ja rocki reeglites. Et ei oleks seda tüüpilist mustrit, kus trummid annavad kätte pulsi ja siis rütmi- ning sooloinstrumendid hakkavad selle saatel jämmima. EDASI improvisatsioonilised etteasted olid mõeldud rünnakuna turvaliselt kokkuleppelise meelelahutuse vastu. Niisiis sai aluseks eelkõige dekontrueerimine - EDASIst oli saanud mürakollektiiv, mis kasutas siiski enamvähem tüüpilise rockgrupi instrumente.

Umbes samal ajal, kui sündis EDASI hankisin endale koju arvuti. Hakkasin hulgaliselt muusikat allalaadima ja avastasin muuhulgas, et black metal oli vahepealsete aastate jooksul teinud läbi tohutu arengu. Oli tekkinud loendamatult uusi värskete ideedega underground bände. Tundsin peaaegu sama suurt vaimustust nagu esmakordselt teismelisena black metaliga tutvudes. Tänapäeva BM on murdnud end vabaks kammitsevatest reeglitest. See ei pea enam lähtuma vaid hevist, pungist ja death metalist. Mõistsin, et BMi tumedat müstilist atmosfääri on võimalik kasutada ükskõik millise muusika puhul. See tõdemus oli väga inspireeriv ja julgustav, sest olin märganud, et mul ei õnnestu mitte kuidagi stiililiselt tabada metal-muusikat. Nii sai EDASIst aega mööda projekt, mille kaudu ma püüan peamiselt vahendada oma nägemust black metalist. Olen kohati kasutanud lugudes mitmeid tüüpilisi stiilielemente nagu blastbeat, tremolo kitarr (või selle imiteerimine süntesaatoril), monotoonsus, pikad kordused jne. Kindlasti ka lo-fi helikvaliteet, mis on üks black metali esteetika aluseid.

Ega vist polekski vaja öelda, aga kui mõne jaoks tähendab black metal okultismi, paganlust, looduse kummardamist, surmakultust, negatiivsust või lausa midagi poliitilist, siis EDASIl puudub siinkohal igasugune seos. Mingeid mängulisi viiteid ei saa muidugi kunagi välistada. Kuid kuna igasugune muusika tähendab midagi, siis ma arvan, et antud juhul peegeldub selles mingi abstraktne nihilismi, kaose ja vastuolude armastus.

EDASI "White Tie Black Noise"

Trash Can Dance 2011

TCD05

01 Unknown Critters 02:59

02 Riders Of Apocalypse On Speed 11:38

03 Eisener Besen 03:12

04 Die Lügenrächer 09:33

05 Detsembrikuumus 16:50

06 Missanigra 03:34

07 Kalt Und Gefärlich 03:11

08 Horror Mirror (Original Version) 16:51

Hind 2,5 eurot.

Tiraazh: 50

EDASI "Night At The Museum" 2011

Trash Can Dance 2011

TCD04

01 Horror Mirror 17:38

02 Black Christmas 06:10

03 Kill Or Die 12:46

04 Lovers Rock 09:38

05 Carpathian Beefeater 03:37

06 Missanigra Revisited 03:26

07 Black Valentine 03:55

08 Death After Life 12:14

Hind 2,5 eurot.

Tiraazh: 50

Plaadid ilmuvad 5. jaanuaril.

Huvi korral võta ühendust gtm242@hot.ee.

Vorak "Triumph of the Will"

Esitaja: Vorak

Aasta: 1996

Zhanr: outsider music, black metal

Riik: Austraalia

Faili suurus: 81,12 MB

Aastatepikkuse ja üha kestva veidra black metali otsingu järel võin öelda, et ma pole kohanud ühtegi bändi, mis ületaks Vorakit. See ei ole isegi mitte maitseküsimus, et mis ühele võib imelik tunduda on teisele normaalne. Vorak puhul ei kehti mingisugused maitse, mõistuspärasuse, debiilsuse, ekstsentrilisuse või huumori piirid. Kõige puhtakujulisem wtf?-kogemus. Ma parem ei üritagi seda kirjeldada, sest piisab pool minutit kuulamisest ja kohe on selge mida ma mõtlen. Taustast niipalju vaid, et Vorak on pärit Austraaliast, ta on lõpetanud konservatooriumi ja tema ülim eeskuju on Wagner. Ega selle peale just ise ei tuleks.

Mediafire

2010 parimad underground black metal albumid

Mul ei ole kahjuks seda annet, et albumeid paremuse järjestuses ritta seada. Kõigil neil on mingid oma voorused ja vead ja ma ei suuda öelda, millised need olulisemad või vähemolulisemad on. Nii et järjekord pole siin tähtis. Häid plaate ilmus muidugi palju rohkem ja veelgi rohkem ilmus igasuguseid demokassette, aga nagu kombeks on, mainin siiski ainult täispikki albumeid.

Akitsa "Au crepuscule de l'esperance"

Arvestades, et Akitsa on minu jaoks selle kümnendi raw blackmetali kõige omanäolisem bänd ja et praktiliselt kogu nende diskograafia on senini olnud väga tugev, siis jagub mul ainult kiidusõnu ka nende tänavuse aasta kauamängivale, millel on ainult head ja väga head lood. Ei mingit märki väsimusest või ideedepuudusest. Mitmete muude Akitsa iseärasuste kõrval on mu lemmikuks nende trummikäigud. Teatud lugude puhul on tunne, et bass- ja soolotrummi mustrid on laenatud hiphopist. Põhimõtteliselt saaks nende peale räppida.

Book Of Sand "How Beautiful To Walk Free"

Book Of Sand oli üks selle aasta üllatajatest. Põhimõtteliselt on siin tegu kauge 21. sajandi tuletisega "Transilavian hunger"i laadis kiirest ja monotoonsest raw bm'ist. Ainult, et Book Of Sand ei ole oma tremolokütte ja blastbeatidega nii nekro ja talvine kui Darkthrone omal ajal. Miski nende kitarrikäikudes ja erakordselt hea tunnetusega mängitud voolavates rütmides viitaks justkui postrockile, aga see on selline õrn ähmane viide, mis ei kahanda üldsegi siinset adrenaliinikogust.

Brobdingnagian "Pretty Magoo Cancer"

Ka Brobdingnagian üllatas see aasta, sest eelmised plaadid olid küll kompromissitult vihased industrial noise/drone/bm katsetused, kuid ilma erilise originaalsuseta. Aga "Pretty Magoo Cancer" jõlab nagu black metalit teeks 90ndate alguses veel noiserocki faasis olnud Boredoms. Selle aasta kõige happelisem bm'i eksperiment.

Circle Of Ouroborus / Crooked Necks "Ruins Of Resurrection"

Circle Of Ouroborus oli sellel aastal eriti aktiivne. Neil ilmus kaks täispikka albumit, viis EPd ja siis see täispikk split Crooked Necks'iga. Kõrvuti näiteks Akitsa ja Urfaustiga on Circle Of Ouroborus kindlasti üks neist bändidest, kes tõi underground blackmetalisse midagi täiesti uut. Laiemalt said nad tuntuks pärast Urfaustiga tehtud split albumit. Urfaust oli sel ajal juba tõsine kultusbänd, kuid CoO akustilised lõkkeõhtulaulud sel splitil olid veelgi kõvemad hitid. Käesolev Crooked Necksiga kahasse tehtud plaat on seetõttu kuidagi sümpaatselt sarnane. Circle Of Ouroborus on muutunud staazhikaks underground staariks, aga Crooked Necks trumpab nad üle oma vaid kergelt blackmetalile viitava melanhoolse postpunkiga.

Vegas Martyrs "Vancouver Missing Women"

Juba see on omaette saavutus, kui tänapäeval, arvestades tohutut blackmetali uputust, õnnestub teha ligi tunni pikkune veenva kõlaga raw bm'i album. Veenev on siin see, kuidas on lisandumud midagi uut, aga on ka säilitatud teatud vajalikud traditsioonid. "Vancouver Missing Women" rahuldab oma äärmiselt lärmaka lo-fi produktsiooniga black noise'i vajaduse, aga lood ise meenutavad pigem juba mürarokki. Atmosfäär jällegi pigem bm'i laadis.

Wold "Working Together For Our Privacy"

Erinevalt kõigist eelmistest Woldi albumitest olid neil seekord pikad +- 10min. lood. Seetõttu on see ka siiani nende kõige raskemini seeditav plaat, sest harsh noise'i on viieminutiliste atakkidena ikka palju kergem taluda. Mis aga ei tähenda, et nad oleksid muutunud igavamaks või mingil muul moel jamamaks. Algusest peale on Wold olnud kaasaegse black metali kõige kompromissitum ja radikaalsem nähtus ning ka sel aastal õnnestus neil tiitlit kaitsta.

Lonesummer "Satisfaction Feels Like A Tomb"

Mõnikord on nii, et bänd teeb vaid ühe tõeliselt hullumeelse eksperimendi, hoiab muus osas lihtsalt stabiilset kvaliteeti ja polegi nagu rohkem vaja usutavuseks. Lonesummer on just selline bänd. Oma esimesel demoalbumil oli neil lugu, mis algas kurdistava black noisiga ja jõudis paari minuti jooksul sujuvalt välja meeleoluka Collage'i stiilis vokaaljazzini. Tänavuse aasta plaadil ei olnud kindlasti ühtegi nii rabavat pala, vähem silmapaistvaid shoegaze'i ja indietroonika suunalisi stiilisulameid küll, kuid mul on juba sellegi üle piisavalt hea meel, et nad pole mingi suurema möödalaskmisega hakkama saanud.

Zebulon Kosted "Between This World And The Next"

Zebulon Kosted on mu selle aasta kõige suurem üllatus. Selles mõttes, et see USA ühemehebänd on tegutsenud juba aastast 1999 ja on välja andnud 13 (!) albumit ja umbes sama palju split albumeid, aga ma sain temast alles eelmisel nädalal teada. Muidu poleks sest ju midagi, aga ta teeb ikka väga head asja, palju paremat kui nii mõnigi teine huvitavaks peetud artist. Põhimõtteliselt on "Between this world and the next" traditsioonilise garaazhi black metali kõlaga plaat (kui välja arvata samasuguse toore kõlaga eksperimentaalelektroonilised vaheosad), kuid see on tehtud eepilisele progele omase laiahaardelise visiooni ja selge fookusega. Samas on jalad kogu aeg kainelt maas, mingiks romantiliseks või sümfooniliseks ei kaldu kordagi. (Kuna terve album koosneb ainult ühest träkist, siis see juuresolev klipp ei anna kahjuks peaaegu mingit õiget ettekujutust, aga midagi paremat polnud võtta).

Blackdeath "Katharsis: kalte lieder aus der hölle"

Ka Blackdeath oli üllatus. Kõik ülejäänud albumid siin on rohkem või vähem eksperimentaalsed ning ajavad ühtlasi toorelt primitiivset rida, aga Blackdeath on veidi teist masti. Ka muidugi väga vihane ja raju, aga siiski parajalt tehniline, korraliku produktsiooniga ja vanakooli traditsioone järgiv. Ma ei teadnudki tegelikult, et neil see aasta uus plaat ilmus, aga jäi lihtsalt ühes blogis juhuslikult ette ja kuna mulle 2004 ilmunud "Satan macht frei" väga meeldis, siis otsustasin ikkagi ära proovida. "Satan macht frei"l oli mõnus sääsepinina moodi kitarrisaund ja hästi nekro varesekraaksumist meenutav vokaal. Ka siinsel albumil on sarnane huvitav kitarr, aga vokaal on muutunud. Nüüd laulab tüüp enamvähem puhta häälega ning kogu aeg julgelt ja kõvasti mööda. Saksa keeles, kuigi see kõlab tugeva vene aktsendi tõttu rohkem nagu poola keel. Kuidagi õnnestub tal isegi vihasemalt kõlada kui seda tavalist laibakriiskamist tehes.

Cloak Of Displacement "Frusen bjork lund"

Cloak Of Displacement on mingi USA ühemehebänd, kel ilmus see aasta paar albumit ja mul on tunne, et ega sealt vist rohkem ei tulegi midagi, aga vähemalt see "Frusen bjork lund" on päris lõbus. Autentne lo-fi magamistoa bläkk. Eriti puine ja krigisev, lootusetult lonkava rütmiga ja üldse igas mõttes nii vale kui vähegi võimalik.

*Murmuüre "Murmuüre"

Prantsuse bänd, kes pakkus sel aastal umbes midagi sarnast nagu YOGA eelmisel aastal. Kassetisahinate ja ebamääraste süntesaatorimeloodiate vahelt kumavat introvertset blackmetalit.

"Soundlibrary: Ineffable Horror" (Compilation)

Zhanr: library music / experimental

Faili suurus: 124,99MB

Otsisin muusikat ühe performance'i jaoks ja selle käigus sain kokku library music kogumiku. Sorteerisin järk järgult välja kõige põnevama, müstilisema, pingelisema ja õudustäratavama atmosfääriga lood. Igasugused kosmoseteemalised sündiundamised jäid juba välja, kui liiga etteaimatavad. Samuti jäid välja kõik tavalised õudusfilmilikud kirikuoreli palad ja muu sarnane. Ja muidugi ei mingit popmuusikat ega tantsurütme, ainult kõige seletamatumad abstraktse kõla ja vormi katsetused.

Gerardo Iacoucci - Introversion

Ron Geesin - Epidemic

Egisto Macchi - Microscopia

Ron Geesin - Glass dance

Cecil Leuter - Video-tronics 3

Georges Teperino - Weird sounds no.1

Cecil Leuter - Video-tronics 4

Ron Geesin - Bottling plant

Egisto Macchi - Capsule en panne

Corviria - Trauma infantile

De Wolfe Music Library - Avantgarde, track 9

Daniela Casa - Occultismo

Piero Umiliani - Bande metallique

Ron Geesin - Slow sprinkle

Pete Wilsher & Keith Cheshire - Old dark house

Zanagoria - Diorama e recitativo

Daniela Casa - Dimensione concreta

Eddie Warner - Drug

De Wolfe Music Library - Avantgarde, track 17

Piero Umiliani - Calcolatori elettronici

Nigel Shipway - Desert heat

Daphne Oram - Missile away

Gerhard Trede & His Electronic Instruments - Synthomaniac 1

Di Jarrell - Energia pesante

A.R.Luciani - Sous-marin en plongee

George Fenton & Ken Freeman - Analogue dialogue

Nachum Heiman - Echo 10

Mladen Franko - Spacecraft

Moggi - Automa

Total time: 71min.

Mediafire