See pole nüüd mõni uus avastus. Arsenali album on mind ligi kümme aastat erinevatel helikandjatel saatnud. Kunagi oli vinüül, mille rahahädas maha müüsin, siis oli kassett ja paar aastat tagasi õnnestus digitaalsel kujul alla laadida. Originaalvinüül anti vist välja seoses Moskva olümpiaga, vähemalt ümbrise nurgas on mängude logo. Plaadil on neli teost, kus on ühendatud karmi kõlaga kitarririffid, puhkpillid, superilusad meloodiad, haprad improvisatsioonid, mis arenevad hoogsaks jazzigruuviks ja ühes loos isegi kena kammerpopilik vokaaliosa. Minu jaoks kindlalt parim plaat, mis Venemaal kunagi ilmunud on. Samal astmel näiteks Keith Tippetti või Centipede'i "Septober energy"ga. Või mis, ikka palju parem, sest on niivõrd mitmetahuline. Huvitav ongi, et kõik vähegi sarnase kõlaga asjad tehti umbes kümme aastat varem. Jazzrock oli 70ndate lõpuks ikka väga teistsugune kui siin plaadil. Kitarr on kõrvulõikavalt terav nagu mängitaks läbi isetehtud efektiploki, elektriorel on sama mis Pesnjarõ 60ndate lõpu plaatidel, isegi mingi klavessiini saundiga klahvpilli leiab mõnes kohas. Siis muutub aga märkamatult sümfoonilise roki paatosega suurvormiks, puhkpilliorkester ja puha. Kunagi ei suutnud ma seda veel vastu võtta ja valisin kassetile välja ainult need kõige rokilikumad kohad. Hiljem tervikuna kuulates, kui olin end juba jõudnud treenida Elton Deani prääksuvate saksofonisoolode ja muu sarnasega, oli vaimustus seda suurem.P.S. Melodija all on ilmunud mingi veider sari "Sport ja muusika", sellised mõnusalt primitiivsete sündipopi teemadega plaadid. Ümbrisel olid peapaeltega rulapoisid. Huvitava kurioosumina oli ühel neist plaatidest, vist viimasel, muusika autoriks märgitud ansambel Arsenal. A noh, see on umbes sama mis kuulata Messi ja siis mõelda, et Grünberg on teinud ka "Armastuse kahuri" soundtracki.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar