Ma tean üsna vähe jazzist. Üht teist võibolla fusionist ja jazzrockist, aga kõigest muust, nendest tuhandetest nimedest, mis pilli keegi mängib, kas stiil on be-, hard- või postbop, sellest peaaegu mitte midagi. Kõik mis minuni on jõudnud on üsna juhuslik. Seekord sama lugu. Sonny Sharrock (1940-1994) tahtis saada saksofonimängijaks, kuid pidi astma tõttu valima kitarri. Pärast paari sooloalbumi avaldamist tuli kahekümne aasta pikkune paus, mil ta töötas vanadekodu sanitarina. Siis otsis Bill Laswell ta uuesti üles ja ilmus veel rida plaate, kuni tuli südamerabandus. Sharrock on Thurston Moore'i üks suurimaid lemmikuid. Ta ei ole seotud vanade suundadega vaid ta esindab seda aega, mil jazz tähendas midagi revolutsioonilist, tundmatute territooriumite avastamist, eeskirjade hülgamist. Muusika, mis üritab olla midagi täiesti uut, mis ei taha seostuda ei jazzi ega ka ühegi teise zhanriga. Nad vist nimetasid seda "new music". "Black woman" on Sharrocki võimas debüütplaat. Põhimõtteliselt võiks liigitada vabaimpro alla. Ühtlaselt tiheda faktuuriga kollektiivne helimassiivi tekitamine, olen kuulnud Peter Brötzmanni sarnaseid asju tegemas. Sharrocki plaadil on mitmeid eeliseid. See pole nii karjuvalt agressiivne, intensiivsuse kogunemised ei võta nii kaua aega, meloodilisust pole iga hinnaga välditud (mõni teema algab mingi lastelaulu, gospeli või maiteamis viisiga) ja tekib huvitavaid seoseid. Sharrocki kitarrimäng pole midagi tehniliselt virtuoosset. Vastupidi, plõnnib valdavalt tuhmikõlalisi duure, mis kõlavad nagu Velvet Undergroundi jamsessionil. Siis on veel Milford Gravesi trummimäng, ühtlane tümitamine, mis ei trügi liialt esile, kuid ei kao ka kuskile ära ega jäta mingeid kohatuid tühimikke. Teisi instrumente praegu ei mäletagi, sest kogu tähelepanu koondus vokaalile. Laulab Linda Sharrock ja see kõlab umbes nii nagu John Coltrane mängiks kõigest jõust saksofoni. Algab tagasihoidlikuma oigamisega, kuid õige pea muutub täiest kõrist huilgamiseks ja röökimiseks. Mind huvitab viimasel ajal vokaaljazz ja olen otsinud osavaid lauljaid, siin aga pole mingeid falsette või peent hääleakrobaatikat, lihtsalt puhas löögijõud. Sobib ideaalselt antud konteksti. Üldpilt on täiesti hüsteeriline, kuid mitte mingite negatiivsete alatoonidega, nagu näiteks Diamanda Galas'i puhul. Esmakordselt kell kümme hommikul kuulates andis just vajaliku energiadoosi.
Pole ta järgmisi asju veel kuulnud, kuid tundub väga paljulubav. Pidi isegi üks album olema, kus ta interpreteerib metalmuusikat. Eks näis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar