Ümbriselt vaatab vastu mingi wannabe Bob Dylan. Kes oleks võinud arvata, et sellise suvalise plaadikujunduse taga varjab end niivõrd huvitav ja originaalne muusika. Jälle midagi Rate Your Music abil leitutest. Olin hoopis barokkpopi lainel ja siis kui hakkasin antud plaati kuulama tuli meeldiv üllatus. Avangard, vaba improvisatsioon, kajadesse mattunud folkpsühhedeelia, elavad funkrütmid ja eelkõige julge väljendusrikas vokaal, mis liigub vabalt kõige selle kohal. On palju jazzilikke freakoute, kus Scott Walkeri dramaatilisus muutub ühe hetkega Yma Sumaci dzunglihäälitsusteks. Kõla poolest parajalt toores ja terav, tehniliselt jällegi puhas ja lihvitud. Muusika, milles on kompromissitust, kuid on samas kaasahaarav, tundlik ja täiesti kuulamiskõlblik. Ei teki murelikku tunnet, et kas muusikud ikka päriselt ka midagi teha oskavad, või lollitavad niisama frustreeritult. Tim Buckley pole Captain Beefheart. Alati on liiga vähe neid plaate, mis julgevad jätta arvestamata mingi keskmise konservatiivse kuulaja soovidega, pakuvad täielikku artisti väljendusvabadust, kuid säilitavad ikkagi kindla visiooni, st. on vaatamata ebatavalisusele täiesti arusaadavad. Paljudes lugudel on tontlik uimane atmosfäär, aga mulle meeldivad alati hoogsamad lood. Paar sellist oli ka, kõige paremad neist "Jungle fire" ja "The healing festival". Kui on mõni lugu, millest ma tõesti mitte midagi ei leia, siis ma kustutan selle ära, et ei segaks kuulamist. Sellel plaadil oli ka üks igav lugu - "Song to the siren". Pärast vaatasin, et seda peetakse ainukeseks hitiks siit albumilt. Hmm..Tim Buckley'st niipalju, et ta vist tõesti alustas folklauljana, võibolla sealt jäid talle külge siuke maalähedane imidz. Aga mida julgemaks ta oma muusikaga läks, seda rohkem fänne ta kaotas, siis tulid narko ja alkojamad ja varsti surigi heroiini üledoosi kätte.
1 kommentaar:
Hoolimata tema üheksast stuudioalbumist mida ta oma lühikese elu jooksul suutis salvestada on ta suurim teos ikkagi Jeff Buckley.
Postita kommentaar