Mihkel Kleis "Muusika Lylian Meisteri näitusele 1001"

Esitaja: Mihkel Kleis

Aasta: 2008

Faili suurus: 56,67 MB

Tegin mõned aastad tagasi ühele näitusele soundtracki. See isegi ilmus cdr-ina, tiraazh 50 ja see oli minuteada müügil Kunstihoones. Väheusutav, aga võibolla on isegi siiani mõned eksemplarid järel. Lylian Meister palus mult mõne sõna kommentaariks vahelehele ja kirjutasin siis sinna sellise loo:

Ühel päeval saabus mulle ootamatu kiri. Mu õppejõud ammustelt kunstiakadeemia päevilt oli valmistumas personaalnäituseks ja tegi pakkumise, et ma koostaksin näitusele helitausta. Kuna mingeid erinõudmisi polnud, siis otsustasin midagi kokku panna mõtetest, mida ma ei olnud saanud senini teostada. Veidi varem olin igaks juhuks mõned motiivid kassetile salvestanud vana rannamakiga (ma ei oska üldse muusikat üles kirjutada ja kui iga päev ei mängi, siis ei püsi asjad meeles). Niisiis käisin mõne korra stuudios ja iga kord sai nende motiivide põhjal paar lugu valmis tehtud. Kokku tuli kuus lugu. Neid saab võtta eraldiseisvatena, kuid seadsin need järgnevusse ja lisasin ühenduslülid, et oleks ikka nagu jooksev tervik, mis moodustab justkui mingi loo. Ega ma küll ei oska öelda, millest see lugu võiks konkreetselt jutustada. Võibolla on abiks, kui tutvustan lühidalt mõnda inspiratsiooniallikat, mida suudan ise tuvastada. Esimese loo põhimeloodia on laenatud ühelt 70ndate Itaalia progeroki kollektiivilt Errata Corrige (itaalia keeles "vigade parandus"). See on viisijupp nende kontseptuaalselt plaadilt, mille aluseks on Nibelungide saaga. Lihtne ja ilus meloodia oli mind kummitama hakanud, samuti kõlav bändi nimi. Viienda loo põhjana kasutasin Anna Aua lauldud monotoonset vokaaliharjutust. Mängisin sinna peale mazhoorse ja pehmekõlalise elektriklaveri käigu, nii et vokaali ja klaveri harmooniad olid ebakõlas. Kokku tuli imelikult melanhoolse meeleoluga lugu, üsna tontlik ja hämar. Anna on tegelikult lapsemeelselt rõõmus ja vallatu neiu, seetõttu sai loo nimeks "Nutvate klounide öö". Ülejäänu kohta oskan öelda vaid niipalju, et kui muusika on valmis, siis hakkan kõikvõimalikest kohtadest otsima lugusid mingil moel iseloomustada võivaid pealkirju. Viimase pala "Salut d'amour" nimi on võetud Edward Elgari ühe teose järgi. See lõpeb helikatkendiga filmist "The crimson cult": öine rongkäik metsas, kõlavad trummipõrin ja hüüded "Burn the witch!" Kokku on sattunud eksootiline progerokk, sajandialguse romantistlik helilooja, H.P. Lovecrafti ainetel tehtud õudukas jne. Samasugune seletamatu seos on ka sellel näitusel ja helitaustal.

Mediafire

"Extreme Metal In Eighties, vol.2: USBM" (Compilation)

Esitaja: V.A.

Aasta: 1983 - 1989

Zhanr: early black & death metal, thrash, grindcore

Riik: USA

Faili suurus: 118,21 MB

Kuigi muidu väga palju rockmuusikast on sündinud ja kõige viljakamalt arenenud Ühendriikides, siis millegipärast black metali ajalugu on seal üsna jõuetu. Hellhammer, Bathory, Sodom ja Venom - esimese laine mõjuvõimsaimad tegijad on kõik pärit Euroopast. Seevastu kuulus thrashi nelik ja esimesed death metali bändid on jällegi USAst. See ei tähenda, et black metalit seal üldse ei tehtud, aga ühtegi massiliselt järgijaid saanud kultusbändi kaheksakümnendail USAst tõepoolest ei võrsunud. Kuigi Possessed ja isegi algusaastate Slayer võiksid veidi selle au osaks saada. Siin kogumikul on ka mitmeid bände keda tavaliselt eriti ei seostata black metaliga, aga minu arust on kõigil siiski piisavalt äratuntavaid sarnasusi.

Tracklist:

1. Desecration - Intro. Psycho

2. Nunslaughter - I am death

3. Black Dethe - Evil prayer

4. Insanity - Blood for blood

5. Possessed - Pentagram

6. Blood Thirsty Death - Evisceration

7. Sadus - Kill team

8. Dead - Mephestopheles + The cops

9. Satan's Host - King of terror

10. Satan's Massacre - Curse of the two blind people

11. Goatlord - Sacrifice

12. Nuclear Death - The third antichrist

13. Necrovore - Divus de mortus

14. Decapitation - Intro. Bodily dismemberment

15. Natas - Day of enlightenment

16. Hellhouse - Burn for peace

17. Slayer - The antichrist

18. Sathanas - Jaws of satan

19. NME - Black knight

20. Funeral Bitch - Out of space

21. Hatred - Human sacrifice

22. Incubus - Reanimator's mutilations

23. Majesty - Desecration of gods

24. Algesic Massacre - Dying day

Mediafire

Indignant Senility "Plays Wagner"

Esitaja: Indignant Senility

Aasta: 2010

Zhanr: dark ambient, lo-fi, hauntology

Riik: USA

Faili suurus: 162,63 MB

Üks hea möödunud aastal ilmunud dark ambienti plaat, mida ma juba ammu tahtsin postitada aga ei viitsinud. Sattusin asja otsa tänu intrigeerivale nimele. Salapärane, kuid nõutuks tegev Indignant Senility ja "Plays Wagner", mis seostus automaatselt vanadel Moog süntesaatoritel tehtud switched-on plaatidega. Tegelikult "Switched-on Wagner" ongi juba olemas ja selle autoriks on saksa eksperimentaalelektroonik Curd Duca. Indignant senility ei ole siiski päris sedasorti asi. Wagneri töötlus tõepoolest aga selline, mis kõlab nagu sadu kordi ümberlindistatud kassett. Terve kuhi üksteisest ülevoolavaid sahinaid ja kohinaid ning kuskilt sealt vahelt kumab ähmaselt midagi klassikalise muusika sarnast. Tekitab mõnusat hauatagust meeleolu. Nagu EVP salvestused, kus staatilise müra seest püütakse leida sõnumeid teispoolsusest.

Mediafire

"Extreme Metal In Eighties, vol.1: Satanic South America" (Compilation)

Kui mul millegi vastu huvi tekib, siis asun ma asja kallale mingi eriliselt maniakaalse põhjalikkusega. Ma ei saa enne rahu, kui olen praktiliselt kogu kättesaadava materjali läbi tuhninud. Mõned aastad tagasi tekkis mul huvi ekstreemse metali juurte vastu. Kõige vastu, mis selles vallas kaheksakümnendatel aastatel tehti. Seadsin piiriks aasta 1989, sest üheksakümnendail muutus kogu värk juba nii massiliseks, et seda võikski kuulama jääda. Ja alates kaheksakümnendatest, sest väga konkreetselt on juhtumisi nii, et seitsmekümnendail lihtsalt üldse veel ei tehtud ekstreemset metalit. Mida üldse tähendab ekstreemne metal? Laias laastus nimetatakse nii igasugust metalmuusikat alates thrashist. Tähendab siis thrash, death, black, grind ja kõik nende kõrvalharud. Kuna thrash oli juba kaheksakümnendate keskel täiesti etableerunud, siis tegin siin omakorda piirangu ja otsisin ainult deathi või blackiga segunenud thrashi. Kuna sedasorti metal oli kaheksakümnendail veel väga underground, siis 90% kogutud materjalist on demosalvestused ja enamasti äärmiselt lo-fi kvaliteediga. Aga see mulle just meeldibki. Kuigi ma pole oma uurimistööga kaugeltki lõpule jõudnud, on mul juba kogunenud piisavalt palju materjali kõikvõimalike temaatiliste kogumike jaoks. Nagu näiteks see Lõuna-Ameerika teemaline.

Iga inimene, kes mingilgi määral metalmuusikaga kokku puutunud, on ilmselt kuulnud midagi Sepulturast. Näiteks kui ma üheksakümnendate alguses sedasorti asjade vastu rohkem huvi tundma hakkasin, oli täiesti võimatu seda bändi mitte märgata. Samas sealsest üliviljakast skenest ei olnud kellelgi vähimatki aimu. Arvatavasti mõtlesid paljud minuga sarnaselt, et Sepultura on mingi imekombel tsiviliseeritud maailma eksinud kamp metsikuid pärismaalasi. Läks mööda umbes kümme aastat ja ma kuulsin teist Brasiilia karmi metalbändi - Sarcofago. Ja siis veel mõned aastad hiljem avas üks sõber mu silmad kogu sellele hullumeelsusele, mis sel kontinendil juba viimased 25 aastat toimunud on. Vist "Global metal" dokumentaalis räägiti selle huvitavast tekkeloost. Brasiilias toimus nagu mingi laulev revulotsioon. Millalgi kaheksakümnendate alguses lubati riiki esimesed rahvusvaheliselt tuntud hevibändid, mis oli paljudele noortele täiesti ilmutuslik sündmus. Äkitselt olid kõik kohad täis kirglikke hevimehi ja igaüks tegi oma bändi. Mänguoskus ja mõnusalt mahlaka saundi leidmine olid vaid vähestele olulised, peaasi et oleks ainult hästi vihane. Erakordselt dementset metalit leidub ka väljaspool Brasiiliat. Näiteks Kolumbias, Peruus, Uruguais, Tsiilis ja Mehhikos. Dementsuse all mõtlengi seda tohutult kohmakat pillimängu, mis muudab nende niigi põrgulikult vihase muusika peaaegu hirmuäratavalt kaootiliseks ja ettearvamatuks. Huvitav on ka see, et Lõuna-Ameerika ekstreemses metalis justkui ei kujunenud välja selliseid tüüpvõtteid, mille põhjal läänemaailmas tekkisid vanakooli death ja black. Paljud Lõuna-Ameerika bändid on ikkagi pigem väga üle võlli thrash.

Tracklist:

1. MYSTIFIER (Brazil) - The witness (Intro)

2. GUERRILHA (Brazil) - Guerrilha

3. BLASFEMIA (Colombia) - Presagio

4. EXTERMINATOR (Brazil) - Voyage to hell

5. DEATH YELL (Chile) - Confessions after death

6. FLAMMEA (Brazil) - Hell is here

7. REENCARNACION (Colombia) - Armageddon

8. MASACRE (Colombia) - Escoria

9. BESTIAL WAR (Brazil) - Desecration

10. GRAF SPEE (Uruguay) - 6 of the 3 gunas-tama

11. MYSTIFIER - Possession

12. HADEZ (Peru) - Angel exterminator

13. D.T.H. (Chile) - Multitudes I

14. PARABELLUM (Colombia) - Brija maldita

15. DEATH ANGEL'S (Brazil) - Tentaeco

16. SEPULTURA (Brazil) - Antichrist

17. MUTILATOR (Brazil) - Butcher

18. GENOCIDIO (Brazil) - Fall of heaven

19. MORTUORIO (Peru) - Cjmara de torturas

20. VULCANO (Brazil) - Fallen angel

21. SARCOFAGO (Brazil) - Satanas

22. MORTUARY (Mexico) - Sacrilegious

23. TORMENTOR (Mexico) - Damnation descends

24. NECROFAGO (Brazil) - Preachers of doom

25. SEXTRASH (Brazil) - Sextrash experiment 2

26. HOLOCAUSTO (Brazil) - Foreas terroristas

27. TOXODETH (Mexico) - Doom predictions

28. VULCANO - Incubus

29. SEXTRASH - Sadistic screams

Mediafire

Basil Kirchin "Primitive London / The Freelance"

Esitaja: Basil Kirchin

Aasta: 1965/1970 (2010)

Zhanr: soundtrack, jazz

Riik: Inglismaa

Faili suurus: 53,2 MB

Mu lemmik filmiheliloojal ilmus eelmine aasta plaat varem avaldamata materjaliga. Ma pole siiani seda blogides märganud, nii et tasub kiiresti allalaadida enne kui võibolla ära kustutatakse. Siin albumil on soundtrackid kahele filmile. "Primitive London" on tüüpiline sensatsiooni jahtiv mondo film, kus vaadeldakse modisid ja biitnikke, prostituute ja swingereid, sünnitamist, kanade tapmist jne. Ise pole näinud, nii et ei oska öelda, kas igav või lõbus. Igaljuhul tuntud ta pole. Ja teine film "The Freelance" on veel tundmatum. Otsisin IMDb'st ja seal oli mitu tükki sellenimelisi ja ma ei viitsinud pikemalt süveneda. Kõik see polegi muidugi tähtis, sest ega ma ei propageerigi praegu filmi vaid muusikat ja Basil Kirchin on siin plaadil jällegi oma kindlas kvaliteedis.

Mediafire

Nuclearhammer: kolm plaati (2006-2009)

Esitaja: Nuclearhammer

Aasta: 2006, 2007, 2009

Zhanr: WAR METAL!

Riik: Canada

Faili suurus: 147,73 MB

Oma metalivaimustuses ajan ma taga ikka peaaegu eranditult mingi friiklusega silmapaistvaid tegijaid, aga vahest harva juhtub ka nii, et leian mõne täiesti niiöelda hetero bändi, mis on nii hea, et ei lase ennast kuidagi ignoreerida. Nuclearhammer osutus just selliseks bändiks. Nii heaks, et mul ei piisanud ühest plaadist, vaid oli vaja kohe kätte saada ka kõik teised. Nende stiiliks on kõige puhtakujulisem war metal. See on stiil, mille alustala ja ühtlasi ka kõige kõvem esindaja on siiani Blasphemy. Blasphemyl on ilmunud ainult kaks stuudioalbumit, viimane neist aastal 1993, kuid imelikul kombel tegutsevad nad järjekindlalt siiani. Kuid ega war metalit ei tehta üldse vähe - see on trend, mis on aastatega üha kasvanud, neid bände on kaasajal lugematult palju, siiski pole ükski neist minu arust küündinud samale tasemele Blasphemyga. See tähendab, et kellelgi pole õnnestunud päris veenvalt jäljendada seda müstiliselt kumisevat saundi, nende peaaegu kaoseks kuhjuvat kiirust ja ilma igasuguse tehnilise trikitamiseta toorest primitiivsest jõudu. Enamus war metali bände üritavad küll karmi nägu teha, aga üldiselt kujunebki nende probleemiks liiga hea mänguoskus. Atmosfäär ei mahu enam ära kogu selle peene musitseerimise keskele. No ja siis ma leidsin Nuclearhammeri - parim kaasaja war metal Blasphemy järel. Mu jutt kisub nüüd natuke romantiliseks, aga see on selline teatav loomalikus või metsikus, mis siin muusikas töötab. Umbes sama tunne, mis võib tekkida mõne suure ja ärritunud metsloomaga kokku sattudes. On teada, et ta on väga tugev, et ta võib juba kasvõi kogemata sul käpalöögiga pea otsast rebida. Samas on võimatu ennustada, mida ta oma primitiivse loomamõtlemisega ette võtab. Kindlasti ei hakka ta mingit keerulist lugu jutustama või osavalt kukerpalle tegema. Esialgu ta lihtsalt passib vihaselt ja karjub. Igal juhul on kindel, et nalja ta ei tee, sest loomadel ju puudub huumorimeel.

Laadisin üles kolm plaati - "Immortalized Hatred" (2006), "Existence of Abhorrence" (2007) ja "Obliteration Ritual" (2009). Kõige vihasem on "Existence of Abhorrence", sellest soovitan ka alustada. 2009 aasta plaat ilmutab juba kergeid väsimuse märke, aga on ka siiski täiesti OK.

Mediafire

Absurd "Life Beyond The Grave: 1992-1994" (Compilation)

Esitaja: Absurd

Aasta: 2010

Zhanr: NSBM/lo-fi/dark folk/punk

Riik: Saksamaa

Faili suurus: 163,3 MB

Ükspäev lugesin tööl olles ajaviiteks oma black metali lemmikute intervjuusid. Pitchforkile antud Akitsa intervjuust selgus, et algusest peale on nende üheks suurimaks eeskujuks olnud saksa bändi Absurd esimesed demod. Olin Absurdiga varem väga põgusalt tutvunud, nad on BM undergroundis nii kõva nimi, et neid mitte teada on lihtsalt võimatu, aga olin kuulanud vale plaati ja teinud selle põhjal vale järelduse. Teadsin Absurdi esimest "korralikku" albumit "Facta Loquuntur" ja see tundus mulle varem ja ka praegugi liiga punk, et huvi pakkuda (kõikidele pungiliku BMi huvilistele on see samas muidugi kohustuslik), seega loobusin edasi uurimast. Nüüd, mil olen neid õigeid demosid kuulanud, saan täpselt aru millest Akitsa vaimustus. Ühtlasi pean tunnistama, et arvamus Akitsa originaalsusest langes päris kõvasti. Kohe on selge kust on tulnud need imelikud rütmid, primitiivsed arranzheeringud, puhta häälega pohhuistlik möödalaulmine jne. Absurd tegi seda kõike kümme aastat varem. Aga Akitsat ei maksa siiski alahinnata, sest ega keegi teine (kui üldse keegi) seda Absurdi pärandit nii hästi edasi ei arenda. Metal Archives'ist diskograafiat uurides tuli välja, et Absurdil ilmus 2010 aastal võimsalt põhjalik kogumik, mis annab täieliku ülevaate nendest esimestest aastatest. Ma arvan, et see on kõige olulisem retrospektiivne kogumik, mis eelmisel aastal ilmus.

P.S. Ja seda ma ka ei teadnud varem, et kurikuulus Hendrik Möbus on selline prillidega nohkar. Tõeliselt armas väike Hitler.

Mediafire