Luarvik Luarvik "Passioon & Fuuga" (2004)

"Passioon & Fuuga" on mõnes mõttes nagu tellimustöö. Eesti Raadiost pakuti tasuta stuudioaega ja ei saa ju võimalust kasutamata jätta kui tasuta pakutakse. Tegin sel ajal "Fantaasia" saateid Klassikaraadios ja sealtkaudu kuidagi tekkis see variant. Samas kogu Luarviku värk oli tõsiselt käärima läinud. Vahepeal kuulutasime isegi välja viimase kontserdi, mis aga õnnestus ootamatult hästi, tuli uusi pakkumisi ja nii me jätkasime. Olin hiljuti hakanud kasutama Soulseeki ja äkki oli mitu korda rohkem muusikat käes kui varem. Aga Luarviku puhul oli vist põhiliseks inspiratsiooniks igasugune avantrock, avantproge, rock-in-opposition ja muud taolised asjad. Magmast sai ka tohutu eeskuju, siiamaani olen tegelikult suur fänn. Näiteks loos "Tantsib huntidega" üritasin vist midagi zeuhlilikku tekitada, aga ega ta ikka ei kõla üldse sedamoodi.

Läksime siis stuudiosse, aga ühtegi lugu või mingit kindlat tegevuskava polnud. Koos Andresega tuli kaasa Kiwa, kes pakkus välja oma tekstid, mis on vist osaliselt ilmunud ka raamatus "Roboti tee on nihe". Üks lahe asi seal stuudios oli tiibklaver, seda ekspluateerisime päris kõvasti. Igas loos on klaverikeeltega kolistamist ja osad lood ainult sellel põhinevadki. Andresel oli vana vene sünt "Polyvox". Kasutasin seda loos "Maastik kadakaga" kuigi mitte eriti osavalt, sest see oli üldse esimene ja viimane kord kui ma seda sünti mängisin. Kui materjal oli üles võetud, sai ülekuulates selgeks, et ilma igasuguste efektide ja miksimistrikkideta kõlab ta lootusetult puiselt. Paraku Eesti Raadio stuudios ei saanud midagi sellist teha, tundus et nende ainuke funktsioon on vaid kvaliteetne helisalvestus. Tuli kõik träkid eraldi datana plaadile kirjutada, terve tornitäis cdr-e, ja minna sellega vanasse tuttavasse Kaur Faltise stuudiosse. Alles seal lõikasime sessiooni tükkideks ja tekkisid mingid looalged. Tohutul hulgal ja igasse võimalikku kohta on lisatud efekte. Ikka oli midagi puudu. Andres pakkus välja kellegi kitarristi bändist Loom. Ma ise ei tundnud Lauri-Dagi siis üldse, ei osanud midagi arvata, aga proovida võis ikka. Eelnevalt muidugi õpetussõnad, nagu kõigi uustulnukate puhul, et meil siuke hästi vaba ja spontaanne teema, vaja oleks tõsist karmikõlalist kitarrilõhkumist jne. Ma ei tea kas Lauri-Dag oli varem sellist vaba improvisatsiooni teinud, igaljuhul see õnnestus tal väga kenasti. Sobib plaadi üldmeeleoluga igati kokku.

"Passioon & Fuuga" on ainuke Luarviku plaat mille on välja andnud reaalselt eksisteeriv plaadifirma. See polnud enam cdr vaid ikka päris cd. Aga kahjuks ei võetud seda plaati kuigi hästi vastu. Võibolla seetõttu, et siin puudus juba igasugune side popmuusikaga. "Tuulte pöörises" oli näiteks lugu mida mäletati "Baltic Station Sessionilt", "Tabamata imel" oli vist kõige meeldejäävam "AK", kuid "Passioon & Fuuga" peal pole ühtegi lugu mida oleks esile tõstetud.

Plaat ilmus üsna suures tiraazhis, kuid enamus sellest kogub ilmselt siiani kuskil hulgilao nurgas tolmu. Pärast plaadiesitlust vist mingeid kontserte enam ei tulnud, proove me niikuinii ei teinud juba aastaid ja siis ühel hetkel otsustaski Andres Luarvikuga lõpetada. Ma ise tundsin, et tahaks siiski veel midagi teha, nii et päris laiali bänd ei läinud. Aga edasisest juba järgmises sissekandes.

Mediafire

Luarvik Luarvik "Live in Tartu. 9.V 2003"

Seda plaati pole tegelikult nagu õieti ilmunudki. Lihtsalt tegin mingi väikse koguse cdr-e ja võimaluse korral müüsin mõnel kontserdil. Esmalt vist festivalil Kuri Proge aastal 2007. Katkend siinsest materjalist on aga plaadil, mis ilmus Mihkel Samarüütli raamatu "evol" vahel. See polnud üldse muusikaplaat vaid kogum igasuguseid diktofoniga salvestatud keskkonnahelisid. No ja kuskil seal vahel on selle diktofoniga sattutud Luarviku kontserdile. Alles hiljem sain teada, et on olemas mitte ainult see jupp vaid täispikk kontsertsalvestus.

Kontsert toimus Tartu Kunstnike Majas fantaasiakunsti näituse "Varjukülg" avamisel. Luarvikuga oli periood, kus jätkasime umbes sarnaste liveimprodega nagu juba "Tabamata ime" albumil kuulda võib, aga nad olid muutunud järjest metsikumateks ja destruktiivsemateks. Ja igal kontserdil oli keegi külalisliikmena lisaks. Antud korral olime kutsunud Joosep Niimeisteri. Ei oska öelda kuidas me ta leidsime, ta oli meist mitu aastat noorem ja polnud minuteada varem kuskil bändis mänginud. Mäletan vaid seda, et andsin talle kuulata ühe Peter Brötzmanni plaadi, mille olin just Jaan Toomiku käest saanud ja ütlesin, et ürita umbes samamoodi mängida. Ma ei tea kas ta siis järgis seda või mitte, igaljuhul siin kontserdil kõlab tema trompet küll väga usutavalt.

(Alloleval pildil siiski pole Joosep, temaga koos pole ühtegi fotot. See on saksofonimängija Aulis Nemvalts ja kontsert toimus Von Krahlis, Oli ühtlasi ka sellesama Mihkel Samarüütli raamatu presentatsioon).

Eks neid kontsertsalvestusi sai varem ja hiljem veel tehtud, aga alati püüdsime ikka võimalikult kvaliteetset heli kätte saada ja nüüd on selge, et see oli täiesti vale lähenemine. Tartu live on just seetõttu nii hea, et ta on suvaliselt kuskilt publikumelu keskelt võetud. Vaiksemates kohtades on kuulda diktofoni plõksumist, vahepeal jalutatakse üldse majas ringi, kuskilt hakkavad kostma triphopi rütmid, mingid juhuslikud vestluskatkendid. Ma arvan, et see on enamat kui lihtsalt kontsertsalvestus. See on ühe teatud aja ja ruumi dokumentatsioon. Olen kuulanud viimasel ajal palju plaadifirma Sublime Frequencies kogumikke, kus igasuguste eksootiliste kultuuride traditsiooniline ja popmuusika on salvestatud segamini keskkonnahelidega. "Live in Tartu"t võiks kuulata samamoodi - näitena underground peost kuskil perifeerses riigis.

Mediafire

Luarvik Luarvik "Tabamata ime" (2002)

Millalgi üsna varsti pärast "Baltic Station Session"it pidi Kert Rebane minema pikemaks ajaks Saksamaale õppima. Algusest peale oli bassimängijaid või üldse mõttekaaslasi väga raske leida ja kui Kert oli ka läinud paistis, et tuleb Andresega kahekesi jätkata. Laenasin efektiploki, et sünt massiivsemalt kõlaks. 70ndate alguse väljavenitatud vormiga kaootilisevõitu improlaamendamine tundus sel ajal põnev väljakutse, "Bitches Brew"d ja muid Miles Davise selle perioodi asju kuulasime põhjalikult. Mulle oli ka eeskujuks Beggars Farm - nad olid samuti sujuvalt jazzrocki poole liikunud ja võtnud peamiseks sooloinstrumendiks klahvpillid. BF-i Heikki oligi see kes tutvustas mulle Soft Machine'i ja teisi Canterbury koolkonna bände. Need Harju mäelt ostetud proge ja fusioni kuldajastu pärlitega vene piraatplaadid kujunesid äärmiselt oluliseks inspiratsiooniallikaks. Nii et tegime Luarvikuga mingit sündi ja trummide improt. Olid mõned powerchordid ja lihtsad teemad, aga iga kord arenes asi omasoodu ja konkreetseid lugusid, mida oleks saanud korduvalt esitada ei tekkinudki. "Tabamata ime" kolm viimast träkki, niiöelda plaadi teine pool, peaks andma ettekujutuse mismoodi need tollased kontsertjämmid kõlasid.

Nelja esimese stuudioträkiga oli aga hoopis teine lugu. Kuna Luarvikuga meil ei tulnud lugude kokkupanekust sel ajal midagi välja, siis hakkasin omaette nokitsema. Korraga tekkis esimenisvõimalus ja ajasin kokku ajutise projekti. Margo Pajula mängis trumme ja Tarvo Kaspar Toome sünti. Nimeks sai võetud Briljantkäed. Kontsert oli koos Contus Firmuse ja Echosilence'iga Von Krahlis ja kuna edasisi kindlaid plaane ja ideid projektiga polnud, siis jäigi see viimaseks etteasteks. Aga Luarvikuga olid lood nii, et oli vaja uus album teha. Juba üle aasta oli eelmisest möödas, kuid asi oli järjest laialivalguvamaks muutunud. Olid ainult need liveimprod, mis polnud siiski nii head, et oleks saanud tervikuna avaldada. Käisingi siis välja need samad neli Briljantkäte lugu. Tegelikult olid need pigem motiivid ja enamus on siiski salvestamisele eelnenud proovide jooksul koos välja mõeldud.

Ei mäleta täpselt mis koguses lõpuks plaati tegime, millegipärast tiraazhid lähevad mul alati meelest, igaljuhul on neid veel u. 15 järel. Ja kokkukleepimata ümbriseid on mul terve kastitäis rõdul, mitusada tükki, sest oli vist mingi soodne diil kellegi tuttava trükkijaga.

P.S. Allolev foto on plaadiesitluselt KuKus ja siin on teise sündi taga hoopis Taavi Laatsit.

Seda veel, et tänuväärselt on "Tabamata ime" sissekantud ka Mart Juure raamatusse "101 Eesti popmuusika albumit" ja loost "Planeetide paraad" on kirjutanud Tõnis Kahu oma raamatus "Viis + sõnad. 40 Eesti parimat poplugu".

Mediafire

Luarvik Luarvik "Baltic Station Session" (2000)

Aeg ajalt on see mul ikka mõttes olnud, kuid pole aega leidnud. Igaljuhul võtan nüüd end kokku ja laen lõpuks kõik Luarviku albumid üles, sest ega neid kuskil mujal blogides pole.

Kõigepealt siis "Baltic Station Session". Ilmus kassetina, tiraazh 50 kui ma ei eksi. Sai neid kümnekaupa "Cosmos Control"i viidud. Üsna kiiresti said otsa. Oli veel see aeg kui kassetti oli odavam ja lihtsam avaldada kui laserplaati. Aga siis kohe lõppes see aeg ära ja kogu kassetiteema tundus lootusetult aegunud. Kuna seda niiöelda demoalbumit justkui oleks võinud veel olla siis hakkasime cdr-e kõrvetama. Mingit kindlat tiraazhi siiski ei tulnud, ei viitsinud lihtsalt tegeleda eriti asjaga. Mul polnud sel ajal veel arvutit ka ja ei tahtnud nagu pidevalt tülitada tuttavaid plaadikõrvetamisega. Kõrvetasime väikestes kogustes kontsertidel müügiks või kui keegi konkreetselt küsis. Ei oska öelda palju neid nii müüsime. Võibolla 50, võibolla rohkem. Ja ümbrised muutusid ka aja jooksul. Kokku oli kolm erinevat kujundust.

Võrreldes järgnevate albumitega on see äärmiselt toores ja kohmakas materjal. Igas loos on siin vähemalt paar kokkumängu viga või muud äpardust. Kuna erilist kiirustamist polnud, tervelt kaks päeva mängisime seitset lugu sisse, siis ma arvan, et lihtsalt see värk käis meil tehniliselt üle võimete. Vähemalt enda kohta võin öelda, et suutsin vaevu-vaevu neid lugusid puhtalt lõpuni mängida ja tegelikult on see kõigil Luarviku plaatidel nii olnud. Selle järjest uuesti sissemängimise ja ülelindistamisega veel siuke nali ka (ma vist tegelikult ainuke kes seda tähele on pannud), et "Aitäh, Radari" alguses kõlab ähmaselt läbi ka "Hassani nõela" algus, sest lint oli ülesalvestamisest juba nii kulunud.

Aga see jutt pole mõeldud üldse hädaldamisena. Kõik need probleemid tundusid siis täiesti tühised. Mingi korraliku stuudiosessiooni jaoks niikuinii raha polnud ja tegelikult ei teadnudki üldse mida seal stuudios miksides teha saaks. Peamine oli lihtsalt lood enne tüütuks muutumist ära salvestada, sest me olime neid juba aasta otsa harjutanud ja livedel mänginud. Uusi ei saanud ka eriti juurde teha, sest vanad ei oleks enam meeles püsinud. Midagi ju üles ei kirjutanud ja proove ei olnud kombeks linti võtta. Praegu ma näiteks ei suuda enam ühtegi Luarviku lugu sündil mängida. Anyway, taoline naiivsus ja kogu see tahumatus tundub mulle nüüd selle albumi suurima plussina. "Baltic Station Session" on selles mõttes väga vahetu ja siiras. Ma ei mäleta sellega seoses mingit otsimist või erinevate võimaluste katsetamist. Puudus mõõdupuu parema või halvema suhtes, sest keegi meist polnud midagi sarnast varem teinud. Kui ma ka tahaksin, ei suudaks ma enam niimoodi mõelda ega mängida. Ma võin ainult seda imiteerida. Nii juhtub siis kui silmaring ja teadmised üha laienevad. Loomulikult oli ka siis palju eeskujusid kelle moodi oleks tahtnud kõlada, aga nad kõik olid nii kaugel kuskil teises maailmas, tundus täiesti utoopiline millegi sarnaseni jõuda. Umbes nii - tulen proovi, pleieris mängib parajasti Radari "Tipptund kesklinnas", kuid kui olen lastele klaveriharjutamiseks mõeldud nõmeda sündi sisse lülitanud ja kuulen samal ajal kuidas bändikaaslane maadleb bassi häälestamisega, tajun seda mõõtmatut lõhet ettekujutuse ja reaalsuse vahel ja hakkan lihtsalt mängima, ükskõik mis siis ka välja ei tuleks. Noh, tuli selline asi välja, et päris lõbus on kuulata siiamaani.

Viimane lugu "Looduse kroon" on salvestatud hiljem Orbital Voxis. Seda algsel kassetiversioonil polnud. Seoses Operation B festivaliga kus me olime esinenud ilmus kogumik "Estonian Unsigned" mis saadeti vist kuskile välisriikide raamatukogudesse promoplaadina laiali. See oli Luarviku esimene professionaalse stuudio kogemus. Ka esimene lugu kus ma mängin sündil bassipartiid, sest Kert oli vahepeal bändist lahkunud ja ega me ei leidnudki enam ühtegi uut bassimeest. Eelmine aasta ilmus "Looduse kroon" ka kogumikul "EKA muusika fond". Ja Out-Or tegi sellest kunagi remiksi ning Andres tegi sellele video, aga minu arust see kuskile plaadile ei jõudnudki.

Mediafire

MIXTAPE: Summer of Celestial Prosperity

Lood siin miksteibil on minu jaoks ajatud niiöelda. Selliseid asju kuulan ma siis kui mul parajasti pole aega või viitsimist midagi uut ja teravat otsida. Nad tekitavad mõnusa idüllilise atmosfääri, mis sobib praeguste suviste ilmadega. Tegin nii, et jääks mulje, et muusika kostaks nagu kuskilt kaugusest läbi loodushäälte. Ma mängisin kuu alguses tarbekunsti muuseumi hoovis umbes samasugust pehmet meeleolumuusikat, pärast oli vaja see plaadile panna, ja sealt mul tuligi mõte, et taolised kogumikud annaksid tunnet paremini edasi kui lisada muusikaga seostuvaid keskkonna helisid.

P.S. Panin ta siia üles, sest Soundcloudis, kus ta ka praegu ripub, on mul ruum otsas ja pean ta sealt millalgi ära kustutama.

Mediafire

Joseph Hammer "I Love You, Please Love Me Too"

Esitaja: Joseph Hammer

Aasta: 2010

Zhanr: sound collage, hauntology, plunderphonics

Riik: USA

Faili suurus: 94,84 MB

Oma psühhedeelsuses viis see erakordselt hea plaat mu mõtted narkootikumidele. Kui kuskil peol või kontserdil LSD-d teha, siis kohati võib tekkida selline intensiivne hajeviloleku tunne, kus muusika ja seda ümbritsev melu sulab täiesti ühtseks tervikuks. Mitte ainult helide kohalt, vaid kujuneb üleüldine mustrimaailm valgusest, värvidest, kuuldud lausekatkenditest ja kõikvõimalikest tunnetest ja mõtetest. Need mustrid põimuvad, juhuslikult kokku saanud detailid sulanduvad kõige isenesestmõistetavamal moel, kuid pideva liikumise tõttu on väga raske midagi analüüsida ja järgi mõelda. See on paras virrvarr. Tavalisel peol on sama tunne nagu oleks äkki sattunud keset ööd täiesti võõras riigis toimuvale lõbustuspargi festivalile. Kuna see plaat seostus mul kaines olekus taoliste asjadega, siis ma kujutan ette, et ainete mõju all ajaks ta võibolla lausa iiveldama. Nagu topeltkogus ma mõtlen. Ja üldse tundub mulle, et muusika ja teatud stimulandid on justkui üksteise aseained. Adekvaatses olekus võib muusika kuulamine viia mingisse teise seisundisse, ma arvan, et seda tehaksegi suures osas sel eesmärgil. Ei midagi ulmelist muidugi, a ta lihtsalt pakub meeldivat ajaviidet, aitab igasugust banaalset argijama unustada, suunab oma abstraktsel moel mõtlemist. Samas droogide mõju all võib muusika tunduda kõige tühisema enesekeskse mänguna kõikvõimaliku igapäevase sagimise all, mis pakub sel hetkel palju vahetumat elamust.

Joseph Hammer, kes teeb muusikat juba alates aastast 1980, tegeleb musique concrete, keskkonnasalvestuste ja muu taolise eksperimenteeriva heliga. Kui sellised terminid võivad seostuda millegi eluvõõra või kuivalt akadeemilisega (vähemalt mul tihtipeale seostuvad), siis seda ei maksa karta. "I Love You, Please Love Me Too" on sama akadeemiline kui näiteks James Ferraro. Käesolev plaat koosneb kahest pikast helikollaazhist, mis kõlab umbes nagu ühe eklektilise ja retrolembese dj plaadikotist oleks juhuslikult (tegelikult muidugi väga hoolikalt valides) võetud ports plaate ja siis need kõik koos mikserisse või õigemini pesumasinasse visatud. No ja siis need luupivad helikatkendid hulbivad niimoodi näiliselt lohakalt. Aga asi ei muutu kaootiliseks ega valgu laiali, sest see kujuteldav trummel, kus nad pöörlevad hoiab neid kindlalt oma haardes. Muudkui keerleb ja keerleb ning kuigi siin puuduvad igasugused konkreetsed biidid, mõjub kõik väga energiliselt ja tujutõstvalt.

Mediafire

EDASI "Night At The Museum" + "White Tie Black Noise"

Esitaja: EDASI

Aasta: 2011

Zhanr: noise, experimental, lo-fi, black metal

Riik: Eesti

Faili suurus: 92,3 / 89 MB

Need plaadid on nüüdseks kenasti läbi müüdud, aga mul on siiski soovkujutelm, et võibolla on veel mõni inimene, kes tahab neid kuulata. Siit saab neid siis tõmmata.

Night At The Museum

White Tie Black Noise